NÄDALA FILM ⟩ «Südameringi» Roosil on nüüd nii mõndagi öelda

Ökosõdalase kõrgmood Margit Lillaku dokumentaalfilmis «Siit ta tuleb, Roosi». Foto: Filmikaader

Margit Lillaku «Siit ta tuleb, Roosi» on hoopis teistsugune film, kui ootaks. Aga enne seda tasub «Südamering» ära vaadata.

Eestis tehakse dokumentaalfilme võrdlemisi palju (ainuüksi sel aastal on kinodesse jõudnud vähemalt kümme) ning tõtt-öelda kipuvad isegi kõige kvaliteetsemad aastate möödudes ununema. 2019. aastal ilmunud «Südameringi» meenutatakse minu majapidamises seevastu alati sooja sõnaga. Iga kord, kui keegi võtab midagi ette heade kavatsustega, kuid ego või inimlikud vajakajäämised ette jäävad, ütleme kodus selle kohta nagu salakoodina: tehti südameringi.

Just sellise loo «Südamering» tragikoomilises võtmes rääkiski – ostetakse mõis ja minnakse looma üksmeelset ökokogukonda, kuid peagi võtavad seal võimust armutülid, omavahel ei saada enam läbi ning ettevõtmine laguneb koost. Kui teatati, et Lillakul on nüüd välja tulemas omamoodi järjelugu «Siit ta tuleb, Roosi», pidin õnnest toolilt maha pudenema.