Valdur Mikita: telerivaatamine on kõikide halbade harjumuste ema

Valdur Mikita  Foto: Mana Kaasik

Kui kunagi suutis kirjaoskaja läbi lugeda enam-vähem kõik oma kultuuriruumis ilmunud raamatud, siis peagi kahanes suutlikkus kümne, siis ühe, siis 0,1 protsendini. Raamatukoguhoidjalt aga oodatakse üha enam frakis või maani kleidis kõrvade peal kõndimist, et inimene tänavalt ikka sisse astuks. Võibolla on eesti meele ja keele püsimiseks vaja piisavalt kastist-välja-ideid. Tarvis on Eesti bibliosfääri.

Meie põlvkonna lugemisharjumused kujunesid välja hoopis teistsuguses maailmas. Selle kõige olulisemaks osaks olid suured koduraamatukogud ja tunnetatud paratamatus, et kõige käepärasem kultuuriline meelelahutus on raamat. Me kõik surfasime hullumoodi – raamatulehtedel.

Lugemise kuldaeg möödas

Mina õppisin lugema krägisevate vedrudega diivanil lebaskledes, üritades kangekaelselt kokku veerida kõrgele lae alla riiulisse torgatud ENE selgadele maalitud mõistatuslikke tähekombinatsioone, nagu MAAP-PAIR, KIRV-MAAO või RUND-TING. See omapärane tähemüstika sööbis igaveseks mällu. Olen kohanud veel paari inimest, kes on salamisi tunnistanud, et õppisid lugema sellesama veidra praktika kaudu.