Lavastaja ja teatrijuht Lembit Peterson paistab silma veel ühe omadusega – ta on usklik riigis, mida vahel rahvaloenduse andmeile tuginedes maailma kõige vähem usklikuks nimetatakse.

Kohtusime Lembit Petersoniga Tallinnas Theatrumis, mis oli kunagi dominiiklaste kloostri ait.

Sel nädalavahetusel pole Eestis ühtki kodu, kus ei värvita mune, aga rahvaloendusel vastatakse ikka, et kirikus ei käida ja usklik ei olda.

Kultuur võib muutuda eesmärgiks omaette. Munade värvimine on sümboolse tähendusega väike side, mis inimesi usule lähendab, aga see ei ole peamine.

Inimesed tahavad lahendust leida igapäevase elu praktilistele muredele. Kirikus ei käidagi. Ja ega kättpidi kedagi taevasse vii. Inimesel on vabadus, kas läheb või ei lähe. Meie kirikuelu on olnud killustunud, mistõttu inimene võib kaotada orientatsiooni. Ja ehk läheb taevatee kuidagi teisiti kui kiriku kaudu. Mõni mõtleb, et nad ei saa isegi omavahel kokku lepitud, mis ta sinna ikka tuleb.

Kommentaarid (2)