:format(webp)/nginx/o/2025/04/21/16790958t1ha0f5.jpg)
Snarky Puppy tundub olevat omamoodi kultuurinähtus, kust tekivad uued kooslused ja projektid nagu võluväel. Kohati võib tekkida tunne, nagu oleks tegu mõne sekti või millegi muu müstilisega, mida on raske ratsionaalselt seletada, sest see kreatiivne energia, mis selle bändiga seotud inimestest välja purskub, on natuke teine tase kui see, millega harjunud oleme.
Nad on suurekoosseisuline, viie Grammyga auhinnatud ansambel, kus on ühendatud erinevad stiilid, sealhulgas džäss, funk, soul ja maailmamuusika. Möödunud Jazzkaarel esines bänd väljamüüdud Alexela kontserdimajas.
Eelmise aasta suurima džässkontserdi n-ö põhimehed Michael League ja Bill Laurance naasevad seekord intiimsema ja hinge sügavamaid soppe valgustavama kavaga, mida kannab hoopis minimalismil, mängutehnikal ja improvisatsioonil balansseerimine, mis on vürtsitatud väikese idamaise müstikaga.
League on pärit USAst, Laurance Inglismaalt. Rääkisime pianist Laurance’iga, kes lisaks Snarky Puppys musitseerimisele on andnud välja viis sooloplaati ja kirjutanud ka filmimuusikat.
Teie muusikas on väga palju improvisatsiooni – kas see muudab komponeerimise lihtsamaks või raskemaks?
Ütleksin, et lihtsamaks – see muusika toetub väga palju dialoogile minu ja Michael League’i vahel. Sõltuvalt laulust jätame dialoogi jaoks palju ruumi materjali tõlgendamisel, kuid on ka lugusid, mis on väga spetsiifiliste nüanssidega ja milles on väga vähe või pole üldse mitte mingit improvisatsiooni.