ARVUSTUS ⟩ Ka ärimaja fuajee koridorinäitused võivad sisaldada šedöövreid

Kai Kaljo, «Lilled VII», 2022. Akrüül, õli, lõuend. Foto: Repro

Kadrioru galeriis on väljas kaheksa maalikunstniku – Lola Liivati (1928), Helle Vahersalu (1939), Tiiu Pallo-Vaigu (1941), Mari Roosvalti (1945), Aira Rautso (1954), Kai Kaljo (1959), Lilian Mosolaineni (1961) ja Silvi Lepparu (1962) – loomingust koostatud valiknäitus.

Soolise printsiibi järgi koostatud näitused kui «uus formaat» hakkavad hetkel silma nii meil kui ka muuseumides üle maailma. Eesti puhul pole aga sooline diskrimineerimine kui niisugune väga hästi tuvastatav, kunstiinstitutsioonid on juba mitmendat aastakümmet eranditult õrnema soo dirigeerida/juhatada.

Pressiteates «XX näituseks» tituleeritud ekspositsioonis esinevate kunstnike medalisadu ja tunnustused katavad laia spektrit, alates Kristjan Rauast ja Konrad Mäest kuni Valgetähe teenetemärgini, ka ei ole maalikunsti siseringile kaheksa veterankunstniku nimed ammuilma tundmatud. Küsimus aga jääb: miks just siin, Kadrioru veerel asuvas ärihoones, sest nt enda näitusekülastuste ajal ma ühtegi teist näitusekülastajat ei märganud, ka ei kuulnud/kostnud ärimaja neljal korrusel nende tundide jooksul kordagi eesti keelt – seetõttu sobis militaarse outfit’iga metalse majafassaadi nurgal rippuv «Kalashnikov õigusbüroo» silt siia kui valatult. Majja pakitud naiskunstnike maalilise sisu ja ärimaja vormi kriipiv vastuolu toob aga meelde Peeter Mudisti visionäärse pildiallkirja «Paratamatus eksisteerida ühel ja samal ajal».