INTERVJUU ⟩ Kunstnik Leho Rubis: aja jooksul on Eesti looduse askeetlik nüansirikkus mulle järjest huvitamaks muutunud

«Mulle tundub, et inimese sügavam olemus on väga sarnane sõltumata kultuurist ja looduskeskkonnast, milles ta üles kasvab,» räägib Leho Rubis. Foto: Dmitri Kotjuh

Leho Rubist huvitab inimese teadvus ja taju. Seda teemat käsitleb ka tema praegune Vabaduse galeriis avatud näitus «Poeetilised sisemaastikud».

Aldous Huxley kuulsast esseest «Taju uksed» tõukuv näitus kasutab teadvuse ja tajuväljade suhte mängulisel avamisel Eesti luuletajate, kunstnike ja muusikute figuure ning veel mõnda allhoovust. Teadvuse olemus, selle tekkimine ja suhe tajuväljadega on üks viimaseid teaduse lahendamata küsimusi. Leho Rubis lähtub eeldusest, et sellele on võimalik vastata poeetiliselt.

Kui vaatate oma loomingule tagasi, kuidas seda tajute? Kas olete ühe suure teema uurija või alustate teatud perioodidel justkui otsast peale?

Mulle tundub, et on toimunud vaikne liikumine suurema selguse poole selles, mida tahan väljendada. Fookus ja kese on täpsustunud ning see on võimaldanud luua äärealadele uusi kihistusi. Mingis mõttes olen kogu aeg tegelenud ühe teemaga, otsides sellele erinevaid lähenemisvõimalusi, püüdes tundmatut objekti eri külgedest valgustada.

Üldistavalt võiks seda kujutusobjekti kirjeldada, parafraseerides üht mu lemmikkunstnikku Hiroshi Sugimotot, kui «tuhmi, ebakindlat mälestust, mis on maetud me teadvusse, kuna selles sündis ka teadvus ise». See on seisund, mis justkui põgeneb me eest, kui seda otsime, ja on iseenesest kohal, kui vaatleme teadvuses ja tajuväljadel avalduvat ootusteta.

Vastuoluline on siin see, et maali teostamine eeldab kogu aeg seisukoha võtmist kõige osas, mis selle pinnal asub. Lahendus võib seisneda Lao-zi sõnades «toimi toimimata». Kuidas selleni jõuda, on iseküsimus. Kõige keerulisem on pooleli jäänud loominguprotsessi hiljem naasta, kui vahepeal on mõte tegelenud pigem olme, mitte tunnetusega. Ja nii on iga kord uuesti alustamine mingis mõttes paratamatus.