ARVUSTUS ⟩ Armastus on kõige all…

Ahistus struktuuris: Jaan Rekkor (Isa), Nils Mattias Steinberg (Poeg) ja Kleer Maibaum (Ema) Endla lavastuses «Suvekool». Foto: Priit Loog

«Õige!» kiidab vanem proua Endla Küüni esireast kuuldavalt takka, kui Poeg laval unistab, kuidas tema kolhoosi esimehena alustaks teede rajamisest.

Sedalaadi publikureaktsioonid on reeglina piinlikud, ent seekord käivitub kujutlusvõime voog – näen vaimusilmas kõiki noid naabrinaisi ja külamehi, kes isatallu naasnud kadunud poega umbusu ja klatši-innuga seiravad.

Kas selline ootamatu poolehoid, spontaanne hõige «Õige!», laieneks ka muudele Poja mõtteavaldustele ja aktsioonidele? Vaevalt küll.

Vaino Vahingu «Suvekooli» lavaelu algas Pärnu teatris 1972. aastal, lavastas Ingo Normet. Varasemast kolmest «Suvekoolist» olen näinud vaid viimast, Rakvere teatri suvelavastust Karepal, Kalame talumuuseumis (2004). Mati Unt rajas oma lavastuse peaosalise Üllar Saaremäe uljale punk-sarmile, millega sundimatult haakus lunastaja-teema. Mäletan etendust, mida vaatas autor: kuidas Ülle Lichtfeldt Poja naise osas suunas monoloogi oma mehest – «Minu jaoks on ta ikkagi väikene poiss, kes kraamikoorma otsas kodunt linna sõidab…» – otse Vahingule, see oli südamlik moment.