Aasta jazzansambel hilines ja võitis südamed

Mathei Florea ja New Grounds: vasakul äärel pianist Florea, paremal kitarrist Gilad Hekselman ning nende vahel keelpillikvartett ja kõik need imelised helid, mida üheksa inimest kolmapäeva õhtul tegid. Foto: Anneli Ivaste

Mathei Florea ja New Grounds hilines oma Jazzkaare kontserdile kolmapäeva õhtul Fotografiskas vaata et akadeemilise veerandtunni, aga põhjus on mõistetav ja andestatav.

Florea ja New Grounds viljeleb midagi, mida nad žanriliselt nimetavad põhjamaiseks jazziks. Tihti mängivad sellist mõtlikud skandinaavia vanamehed ja tavalisel triodena. Põhjamaine jazz on niisugune žanr, mis võiks kõlada sel sügishommikul, kui on olnud esimene öökülm, jäätunud taimed prõgisevad õrnalt saapatalla all ning kõrges ja külmas taevas mingid rändlinnud kaeblikult kluugutades lendavad. See foto (mustvalge muidugi) pannakse ka plaadikaanele. New Ground häälitseb hoopis teistmoodi.