INTERVJUU ⟩ Kirjaniku ülestunnistus: kunst on minus alati armukadedust tekitanud

«Alati kui mu tööprotsess kulgeb hästi, märkan ma, et tean midagi, mille kohta mul polnud seni aimugi, et ma seda üldse tean,» räägib Klaus Modick. Foto: Erakogu

Esmaspäeval Tartus algava kirjandusfestivali Prima Vista avaõhtul on võimalus kohtuda saksa kirjaniku ja tõlkija Klaus Modickiga, kes on avaldanud mitu kultuuriloolist ja biograafilist romaani.

Prima Vistal on tähelepanu keskmes romaan «Keyserlingi saladus» («Keyserlings Geheimnis», 2018), mille üks tegevuspaiku on Tartu. See on romaan baltisaksa päritolu kirjanikust, saksa kirjanduse impressionistist Eduard von Keyserlingist (1855–1918).

«Keyserlingi saladus» ei ole teie esimene kunstnikuromaan. Ent siiski, kuidas te jõudsite Eduard von Keyserlingini?

Mõttele kirjutada Keyserlingist tulin ma tema romaane ja jutustusi lugedes, mille avastasin küll üsna hilja, aga millest kohe vaimustusse sattusin ja ikka veel vaimustun. Hakkasin autori vastu üha suuremat huvi tundma ja täheldasin, et tema elu kohta leidub vaid üksikuid infokilde, vahetud autobiograafilised märkmed peaaegu puuduvad, rääkimata biograafiast. Nii kaaluka autori puhul nagu Keyserling paneb see imestama. Ta oli omal ajal igati menukas ja asjatundjad hindavad siiamaani kõrgelt tema elegantset, iroonilist stiili.

Kaks detaili Keyserlingi elust, mis on ilmselt omavahel seotud, viisidki mind mõttele sellest romaanist, mida võiks nimetada ka fiktsionaliseeritud kirjanduslooliseks uurimuseks. Esiteks oli Keyserling määranud oma testamendiga, et tema kirjanduslik pärand tuleb hävitada, mis kahjuks nii läkski; teiseks liikusid ringi mitmesugused kuulujutud mingist skandaalist, millesse Keyserling oli segatud ülikooliõpingute ajal Tartus ja mis tegi temast Balti aadlike seas persona non grata. See tühimik tema eluloos, niisiis Keyserlingi saladus, on aga kahtlemata tema kirjanikuks olemise tuum ja see põhjustas ka ta pärandi hävitamise.