NÄDALA PLAAT ⟩ Iidol käsitööõllepunki ei tee

Billy Idol alustas aprilli lõpus tuuri «​It's A Nice Day To…Tour Again!» Foto: MPI04/Capital Pictures

1970ndate lõpul punkbändis Generation X oma karjäärile tänaseni püsiva vundamendi ladunud Billy Idol on üks nendest, kes alustasid 1980ndate hakul silla ehitamist pungi ja globaalse popi vahele. Jättes kõrvale küsimuse, kas seda õigupoolest üldse oli vaja, tuleb nentida, et tal tuli see hästi välja. Võitis muidugi popp, aga ilma ekspunkarist paha poisi imidžita poleks Billy Idol see, kes ta oli ja on.

69-aastase Billy vokaal võib nüüdseks olla ehk kohati natuke väsinud – vahel tundubki, et seda on tehniliste digiviguritega pisut upitatud –, kuid tegelikult on see ikkagi täpselt see Billy Idol, keda oodata võib: pisut üleolev, juuksed mässumeelselt turris, huul anarhistlikult torssis, kortsud näol kui elatud elu kaart. See ei ole kuri iidol, ta naudib elu, ennast ja muusikat.

Plaadiümbris, muide, on pea üks ühele identne tema parimate albumite omadega, omanimelise debüüdiga aastast 1982 ja sellele aasta hiljem järgnenud, äriliselt ehk isegi veel edukama albumiga «Rebel Yell». Päris kindlasti on see vihje, et pärast enam kui kümneaastast pausi ilmunud üheksas stuudioalbum on omamoodi tagasivaade ja tänukummardus pikale karjäärile.

Avapala «Dream Into It» on olemuselt pisut üleprodutseeritud ja kuidagi bonjovilikult kilgendav, reipalt nukravõitu areenipala, kuid Idol veab enesekindlalt välja ja teeb sellega ühtlasi tugeva sissejuhatuse. See ongi ühest küljest lihtsakoeline, teisalt vaieldamatult sarmikas plaat. Idoli puhul kipuvad laulusõnad tagaplaanile jääma, tegelikult on need päris head.