NÄDALA FILM ⟩ Kuradi kitarrikeeled mängivad räpakat bluusi

«Sinners»: Michael B. Jordan mängib suures linnas Al Capone’i teenistuses raha kokku ajanud kaksikuid, kes otsustavad kodukandis Mississippis mustanahaliste kogukonnale baari avada. Foto: Filmikaader

Vampiirifilmid on ammu kujundanud meie arusaamu hirmust, võimust ja kultuurist, ent vähesed neist on suutnud siduda verejanu ja kultuurilise identiteedi sama lummavalt kui Ryan Coogleri «Patused». See ei ole pelgalt õudusfilm, vaid sügav, kihiline lugu muusika ning kultuuri päästevõimest ja jõust, mis avaldub vaid siis, kui on, mille eest võidelda.

1932. aastal, kui filmi tegevus aset leiab, oli Mississippis sügav Jim Crow’ seaduste ajastu: kui mustanahalistel oligi kohti, kus olla, olid need sagedasti ja järjekindlalt alarahastatud ja peidetud, halvemini tehtud ning varustatud võrreldes valgetele ameeriklastele mõeldud paikadega, sealhulgas peosaalide ja baaridega. Mõnikord polnud mustanahalistel aga hoopiski kohta, sest vohas rassiviha ning niite tõmbasid organisatsioonid nagu Klu Klux Klan, kes ei andnud, jätnud ega lubanud ruume, kus muusika, ajalugu ja kultuur koonduda võiksid.

See on oluline, sest just see on kontekst, milles Ryan Coogleri «Patused» toimub: maailm, mis on ebavõrdsusest nii küllastunud, et vanas saeveskis, mille kaksikud ühelt klannimehelt pidude pidamiseks ostavad, on põrandalauad ikka veel verega määrdunud, nii et ruum, mis peaks ainult neile kuuluma, on juba eos trööstitu ja rõõmutu paik, kus isegi põrandalaudade eest on tasutud eluga.