Kivirähk teeb «Tõe ja õiguse» tegelastega midagi niisugust, mille peale Tammsaare ei tulnud

Harriet Toompere, Liina Tennosaar ja Tiit Sukk Andrus Kivirähki kirjutatud ja lavastatud 'Kõrvaltegelastes' Foto: Linda Maria Saar

Andrus Kivirähki «Kõrvaltegelased» on südamlik ja kodune lavastus. Sobivad ka märksõnad nostalgiline, naivistlik, poeetiline, lihtsalt armas lavalugu. Seejuures tunduvalt tähenduseküllasem kui ehk pealispinnal näib.

Kui alkoholilemb kirjanduskriitik Tarmo – Tiit Sukk asub publikule jutustama oma unenäolisest kohtumisest Tammsaare «Tõe ja õiguse» kõrvaltegelastega, tundub komöödia tonaalsus liigagi etteaimatav. Ent niipea kui saabuvad õekesed Kadri ja Tiiu Paas, teiseneb ühtäkki kõik, avaneb piiritu mänguline fantaasiailm. Ainuüksi õekeste väljanägemine on muinasjutulaadne, esmapilgul jabur-naljakas võib sekundiga teiseneda unelevaks, täpselt nagu Tiiu juuksekuhil valgusvihus.