Milline oli teater NO99 mõju ja miks me sellest ikka veel räägime?

Teater NO99 lavastus «Ühtne Eesti suurkogu» tõi Saku suurhalli täismaja – 7200 pealtvaatajat –, kes ootasid põnevusega uue erakonna loomist. Foto: Liis Treimann

Viisteist aastat tagasi, 7. mail 2010 jõudis Saku suurhallis esimest ja viimast korda rahva ette lavastus «Ühtne Eesti suurkogu». Tegemist oli teater NO99 fiktiivse poliitilise liikumisega, mida osa avalikkusest käsitles reaalse poliitilise jõuna. Idee taga olid NO99 näitlejad, lavastajad Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper. Mida on aga andnud aastatel 2005–2019 tegutsenud teater NO99?

Teatrikunsti poliitilisus on paarisaja aasta jooksul juba nii pehmeks nätsutatud teema, et tundub justkui võimatu, nagu võiks see kedagi veel üllatada või erutada. Ometi suutis kuus aastat tagasi uksed pauguga sulgenud teater NO99 oma neljateistkümne tegevusaasta jooksul selle teatritegemise vormi Eestis välja mängida kui millegi enneolematu ja värske.

Eesti ilmasõjavahelises teatris ilmnes NO99st teravamaidki poliitilise teatri näiteid Töölisteatri ja Hommikteatri näol. Viimast on Alvar Loog oma 2011. aastal Postimehes avaldatud ülevaateartiklis kirjeldanud kui kodanikualgatuse korras sündinud teatrit, mis oli «kontrastiks Eesti tollaste kutseliste teatrite ideelisele tuimusele ja esteetilisele loidusele» ning kus taotleti ühiselu ideelist ümberkujundamist. Hommikteater sündis Loogi sõnul «nagu punkbänd», etendusi plaaniti anda pühapäevahommikuti, siis kui «korralikud inimesed» olid kirikus ja teised teatrid parasjagu ruume ei kasutanud.