Lepo Sumera 75 – elame ajal, mida võiks nimetada tema muusika renessansiks

Lepo Sumera põles ereda leegiga. Foto: Ain Protsin

Täna möödub 75 aastat ühe 20. sajandi teise poole olulisema, märgilisema ja eredama eesti helilooja Lepo Sumera sünnist.

Eesti muusikat ja laiemalt eesti kultuuri alates 70ndate keskpaigast kuni sajandi lõpuni on pea võimatu ilma Lepota ette kujutada. Juba noorena kujunes temast kiiresti üks omamaise muusika tippe.

Ta paistis silma oma mängulise stiili, tugeva vormitaju ning erakordselt värvikate muusikaliste karakterite loojana. Väga mitmekülgse loometegevuse kaudu sai temast teenäitaja nii kammeržanrites kui ka lavateoste vallas. Aga üheks kõige kaalukamaks osaks Lepo loomingust said kompositsioonid sümfooniaorkestrile ning nende hulgas kõrguvad absoluutsete tähtteostena esile tema kuus sümfooniat.

Just sümfooniates tuleb tema stilistiline ja loominguline eripära eriti välja. Need on kantud jõulistest žestidest, eredatest kujunditest, suurtest kontrastidest ning mitmeplaanilisest, aga samas selgest ja kaasakiskuvast vormidramaturgiast.

Sügavamal tasandil on seal aga ka alati olemas monumentaalne, pea eepiline dimensioon, mis tõstatab kõige suuremaid, tõsisemaid ja igavikulisemaid küsimusi, mida kunst küsida saab. Need on küsimused elust ja surmast, armastusest ja haiget saamisest, haprusest ja üksindusest. Need sümfooniad haaravad kuulaja jäägitult endasse ning raputavad sedavõrd läbi, et vähemalt minul läheb aega, et pärast kuulamist end jälle kokku koguda ja eluga edasi minna.