Eiko Ojala – ühemehe-kultuurieksport, kelle lemmikbänd on Joy Division

Eiko Ojala Telliskivi Rohelises saalis oma seeriaga «Myth». Foto: Tairo Lutter

Eiko Ojala on illustraator, kelle portfooliosse kuuluvad muu hulgas ka kaanepildid sellistele kaalukatele väljaannetele nagu New York Times, Economist, Financial Times, New Yorker, Time jne. Võib öelda, et meie keskel tegutseb maailmamees, kellest laiem avalikkus suurt ei teagi.

Tallinnas alanud kunstifestivali «Ma ei saa aru» peanäitusel saab näha ka tema teoseid. Näituse kuraator Lilian Hiob nimetab Ojalat ühemehe-kultuuriekspordiks. Ta ütleb, et Ojala digitaalne paberlõiketehnika on sedavõrd viimistletud ja omanäoline, et selle usutav jäljendamine teiste autorite poolt näib peaaegu võimatu.

Ojalat võib nimetada mitmeski mõttes postdigitaalseks kunstnikuks. Tema tööd on täisdigitaalsed, aga mõjuvad kuidagi väga füüsiliselt. Illustraator ütleb selle olevat ka eesmärgi, et vaataja tahaks seda justkui katsuda või seal sees olla. Need on ka väga täpsed, detailide ja vaikuse vahekord on elegantselt paika sätitud, iga kriips arvel ja mõtestatud. Ta on endale illustraatorina seadnud ülesande aidata maailma kuidagi korrastada ja mida minimalistlikumalt seda teha, seda parem. Vähem müra, pikem samm.

Klassikalises mõttes joonistada ta ei oskavat, joonistamishuvi tekkiski, kui tulid esimesed arvutid. Kui kultuuriekspordiga ja alati mitte kõige õnnestunumalt tegelevad meil terved institutsioonid, on Ojala ennast eksportinud ise, tänu digitaalsele ruumile, internetile. Blogidest uut verd otsivate väljaannete art director’id ta ka leidsid. Siis jäi üle ainult oma töös hea olla ja mitte kedagi alt vedada.