/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/12/15/15027224t1hc371.png)
Eesti teatriteadlane Lea Tormis suri 92-aastasena. Muuhulgas Valgetähe V klassi teenetemärgi ja Eesti vabariigi kultuuri elutööpreemiaga tunnustatud Tormis oli Eesti teatriteaduse raudvara, kes 1953. aastast kirjutas teatriloolisi ja -kriitilisi artikleid, teatriprotsessi analüüse, näitleja- ja rolliportreid, aga töötas ka õppejõuna. Avaldame taas Meelis Oidsalu 2022. aasta lõpus ilmunud intervjuu Tormisega.
Teatriuurija ja -kriitik Lea Tormis on Eesti teatriteadusele sama, mis «Kalev» Eesti korvpallile: sündis enne teist maailmasõda vabas Eestis, nõukogude okupatsiooni ajal arendas Eesti oma ala suurimaid talente ja ka iseseisvuse taastanud Eestis pole temast pärjatumat teatrikriitikut ja -uurijat.
Tartu Ülikool andis 2020. aastal Lea Tormisele Eesti rahvusmõtte auhinna, ikka sellepärast, et Tormise teatritekstid räägivad lisaks teatrile ka sellest ajast, milles teatrit tehakse. Täna tähistab endiselt terava sotsiaalse keele ja meelega lavakunstikooli emeriitprofessor 90. sünnipäeva.
Ei tahaks üldse sünnipäevalapsega sõjateemadest rääkida, aga Ukraina sõda räägib meiega ise. Kas mäletate üht-teist ka inimkonna ajaloo ühest verisemast sõjast, teisest maailmasõjast? Kas praeguse sõjaaja uudised äratavad teis mingeid mälupilte?
Õnneks pole sõda veel konkreetselt meieni jõudnud, aga elame ikkagi sõja märgi all. Minu põlvkonnast, kes sõda veel oma kogemusest mäletavad, pole kuigi palju alles jäänud. Mina lootsin piisavat ühest sõjast põlvkonna elus, kuid siis hakkasin mõtlema, et nii minu vanemate kui vanavanemate elus oli kaks Eestiga seotud sõda: esimene ja teine maailmasõda. Teie, ka teist nooremate põlvkonnad pole sõda kogenud. Aeg-ajalt, kui mõne põlvkonnakaaslasega räägin ja kui kipume kiruma mõnd kerglast ütlust või mõtlematuse ilmingut, siis ütleme, et pagan, peaks nad korraks sõjaaega tõstma, kui mingi väga suure totruse puhul probleem tekitatakse, millest pole õieti mõtet rääkidagi. Sõda pole meile veel otse jõudnud, jääb lootus, et ehk ei pea teist sõda omal nahal kogema, aga ei me keegi tea, mis tuleb või kuidas see talvgi läheb.
Lea Tormis
- Sündinud 17.12.1932
- 1956 lõpetanud teatriteadlasena Moskva teatriinstituudi GITISe.
- 1956–1959 kultuuriministeeriumi kunstide valitsuse repertuaaritoimetaja
- 1959–1960 Tallinna Riikliku Keskarhiivi kirjandus- ja kunstiarhiivi teadur
- 1957–1963 Tallinna koreograafiakooli teatriajaloo õppejõud.
- 1963–1992 töö Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis
- 1961– Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli teatriajaloo õppejõud (aastast 1996. aastast professor, 2003. aastast emeriitprofessor).
- Kirjutanud teatriloolisi ja -kriitilisi artikleid, teatriprotsessi analüüse, näitleja- ja rolliportreid, koostanud Natalja Krõmova artiklikogumiku «Kas te armastate teatrit?» (2010). Teinud kaastööd teatmeteostele ning teatrisaateid Eesti Televisioonis («Kirjanik ja teater», «Laudilm», «Inimese jälil») ja Eesti Raadios (1996–1999 sari «Teatrisajand»), sealhulgas teleretsensioone uuslavastustele. Lea Tormis on osalenud 2018. aastast Vikerraadio saates «Teatrivaht» ja koostanud stsenaariume Veljo Tormise loomingule.
- Lea Tormist on autasustatud Vabariigi presidendi valgetähe teenetemärgiga, ta on Eesti üks hinnatumaid teatrikriitikuid (Eesti teatri kriitikapreemia 1989, 1995, 2002) ning saanud 2010. aastal Eesti vabariigi kultuuri elutööpreemia ja 2020. aastal Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna.
Toonase sõja ajal teater ikka töötas?
On küll öeldud, et kui kahurid kõmisevad, siis muusad vaikivad, aga ei vaikinud nad midagi. Ükskõik, kas oli Vene aeg või Saksa aeg, teatrid töötasid ikka. Sellist etenduste uputust nagu pärast hiljutist suluseisu Covidi tõttu muidugi polnud. Sõjaaegsel Saksa ajal olid vene autorid üldiselt keelatud, aga Tšaikovski balletti meeldis saksa sõduritele ka vaadata. Seda mängiti.
Kas praegust vene kultuuri piiramist võib kuidagi ka toonasega võrrelda?
Oleme veidi imelikuks läinud kultuuri äkkpiiramisega. Tahetakse kangesti näidata oma õiget meelsust, kõik punamonumendid maha võtta. Mõned kõige hullemad pole ju enam alles. Need, millel on mingi kunstiline väärtus, on lihtsalt osa ajaloost. Kõike ebameeldivat ei saa mahavõtmisega ära kaotada. Narva tank on omaette totrus. Sõjamasinast härdameelset monumenti teha – see mõtteviis on küll võõras.
Sõjaeelset Narvat ka mäletate?
Jah, sõjaeelses Narvas elasid mu sugulased, mul on lapsepõlvemälestusi ilusast vanalinnast ja Narva-Jõesuu rannast. Tookord olid seal loomulikus koosluses esindatud mõlemad rahvused. Pärast sõda aeti kohalik elanikkond sellest linnast minema. Sellest räägib ka praegu Narva Vabal Laval tegutsev Julia Aug, hea, et ta teeb olulist teatrit. Narva oli ka tollal teatrilinn, paljudel eesti teatrisuguvõsadel on sealkandis juured, kas mitte näiteks ka Malmstenitel. Ju siis Peterburi lähedus mängis omal ajal kaasa, Narvast oli hea ligidal teatris käia. Malmstenite peres on säilitatud omaaegsed nimed, Mait pani poistele nimedeks Hugo ja Franz. Vana Hugo Malmsten mängis kunagi Tallinna Töölisteatris isegi Romeot, mina nägin teda ka sõjaaegses Estonias, ja vana Franz Malmsten mängis karakterrolle veel sõjajärgses Draamateatris. Selline järjepidevus on tore.
Kas koroonaviiruse kiuste teatrisse ka olete jõudnud?
Päris viimasel hooajal olen kahjuks minimaalselt näinud. Isegi Draamateatrisse kohale koperdada praeguse libedaga käib üle jõu. Aga kui oled kord juba sõrme kuradile andnud, jääd ikka seotuks. Jälgin kõike vähemalt meedias, loen arvustusi jne.
/nginx/o/2025/05/12/16838386t1h92b8.jpg)
Käisite Tallinna balletikoolis. Miks teist tantsijat ei saanud?
Imestan, et mind üldse balletikooli vastu võeti, olin ju ainult niinimetatud vabatantsu õppinud, mul ei olnud balletile vajalikke tehnilisi võimeid. Nooremates klassides see ei seganud, hiljem küll. Direktor Anna Ekston tahtis mind siiski kooli edasi jätta, et lõpetaksin ja tantsuõpetajaks edasi õppima läheksin. Seda ma ka kavatsesin, aga siis tulid teatavasti neljakümnendate ja viiekümnendate vahetuse poliitilised pinged.
Raamat aitab paremini kirjeldada seda, kuidas lavastus või näitleja oma ajastut kõnetas, ja laiemat ühiskondlikku konteksti ta ümber.
Tantsuga seotud plaanid jäid ära. Läksin Moskva teatriinstituuti (GITISesse) teatriteadust õppima. Pärast lõpetamist saadeti tagasi meie Eesti kultuuriministeeriumi käsutusse, seal puudus parajasti repertuaariala ametnik. See andis vajaduse ja võimaluse enamiku teatrietendustest ära näha. Paralleelselt tuli õpetada balletikoolis teatriajalugu. Teatriteaduse ala inimesi esialgu õieti Eestis polnudki, olin vist esimene. Pärast lavakooli loomist 1960. aastate algul kutsus Voldemar Panso mind sinna teatriajalugu lugema, aga põhikohaga töötasin siis pikemalt Teaduste Akadeemia ajaloo instituudis.
Eestis enne sõda teatriteadust ei eksisteerinud?
Eelmisel Eesti ajal kirjutasid mõned kirjandusinimesed ka teatrist täiesti huvitavalt, aga eraldi eriala meil polnud. Kui üksvahe olin teatriliidu juhatuses, rääkisin tollasele esimehele Mikk Mikiverile augu pähe, et seda ala peab saama ka Eestis õppida. Siis sai Tartu Ülikoolis sellega vaikselt peale hakatud, praegu on Tartu teatriteadlased end veenvalt kehtestanud.
Ise lavale minna pole kunagi tahtnud?
Olen laval pisut esinenudki, aga ainult tantsijana, mitte kunagi näitlejana.
Sõja ajal Estonia põles. Vene võimudele meeldib ooperiteatreid pommitada.
Jah. Estonias oli pommitamise hetkel «Krati» etendus ja Boris Blinov, kes tantsis Kratti, jooksis oma kratikostüümis tänaval. Teatri keldrikorrus jäi õnneks terveks, arhiiv oli keldris, jäi enam-vähem alles. Kui Tallinna pommitamine tookord algas, elasime Nõmmel ja esimene küsimus, kui keegi linnast tuli, oli, et mis Estoniast on saanud. Nõmmelt oli pommitamise ajal näha toonaste valgusrakettide kasutamist. Me lastena vaatasime, et oi kui ilus, nagu jõulupuud oleks taevasse riputatud. Ja siis ema ütles, et selleks riputati, et nad näeksid pommitada. Kes need «nemad» olid ja jõulupuud üles panid, kas Saksa õhutõrje või Vene pommitajad, ega ma seda ei teagi.
Kuidas lapsel sõja ajal linnas elada oli?
Linnas oli toidupuudus. Maal käidi oma väheseid riideesemeid toidu vastu vahetamas. Toidukaarte meil esialgu polnud, alles väikevend Paul-Eerik Rummo sündimise järel midagi anti. Emal õnnestus mind kaheks sõjasuveks pikemalt maale saata, karjalapseks, et süüa saaksin. Kui ema sai kusagil rongitamburis maale sõita mingeid riidetükke toidu vastu vahetama, tuli veel see oht, et jaamas varitsenud Saksa sõdurid võisid toidu käest ära võtta. Olin sõja ajal 11–13-aastane, kasvult pikaks veninud, ema sai minuga juba arvestada. Õde Mall, kes praegu on selle suure Johansonide muusikutepere ema, oli minust väiksem, tema saadeti suveks Lõuna-Eestisse Taheva sanatooriumisse.
Kus isa Paul Rummo siis oli?
Isa viidi Venemaale nagu paljud, näiteks Ants Lauter ja Paul Pinna. Tükk aega me üldse ei teadnud, kas ta üldse ellu jäi või mõne laevaga põhja läks. Hiljem kuulsime naabritelt, kes salaja raadiot olid kuulanud, et isa olevat Jaroslavlis Eesti riiklikes kunstiansamblites. See on täitsa eraldi jutt, kuidas neisse ansamblitesse suhtuda, aga tänu neile ansamblitele jäid ellu mitmed meie kunstiinimesed Gustav Ernesaksast Jüri Järveti ja Georg Otsani.
Kas linnalaps sai Tartumaal talutööd selgeks?
Kaks esimest sõjasuve olin Tartumaal Paluperas hanekarjane. Tädi, ema õde, oli seal taluteenija, suutis vajadusel nii meeste kui naiste töid teha, sulast polnud, oli väga nõutud tööjõud ja tänu sellele nähtavasti sai ka minusuguse linnatüdruku enda juurde võtta. Kolmanda sõjasuve olin Läti piiri ääres, elasime Ikla koolimajas lastearstide korraldatud lastelaagris. Üks ema tuttav arst vist mind sinna aitaski. Kui rinne Eestile lähenema hakkas, siis ema õpetas, et kui meid hakatakse kuhugi Eestist ära viima, et siis põgeneksin ega liiguks suurt maanteed mööda, vaid et peaksin väiksemaid teid kasutama ja taludest abi küsima. Õnneks meid toimetati tagasi Tallinna, enne kui sõda sinna ulatus.
Metsavendi ei kohanud?
Metsavendadest meile räägiti, aga ühtegi nägema ei juhtunud. Imelikul kombel polnud mul ka väikese tüdrukuna hirmu sellise hulkumise ja metsa ees. Olen ka hiljem armastanud üksi metsas hulkuda, sest lapsena ära ei eksinud ja midagi halba ei juhtunud. Korjasin seeni ja metsvaarikaid. Suur elamus oli, kui ükskord põdraga vastamisi sattusin.
Kuidas Eesti viimase kolmekümne aasta jooksul on hakkama saanud, kas praegune vabariik on hästi hoitud selle eelmise, sõjaeelsega võrreldes?
Minu arvates me oleme päris hästi hakkama saanud, arvestades, kust me kolm kümnendit tagasi alustasime. Kui nüüd poliitikas ainult lõputute vaidluste ja enesekehtestamisega üle piiri ei minda. Praegu pole aeg erakondadevaheliseks tühjaks jagelemiseks. Jagelege hiljem, kui just peate, praegu tuleb vaadata, et me maailma üha keerukamas olukorras oma maa ja riigi huvides oskaksime orienteeruda.
Kui valimisloosungeid vaadata, soovitakse Eestit suisa päästa nende valimiste ajal? Vist koguni kaks erakonda soovivad seda.
Sain sõja ajal kaks aastat järjest koolis kiituskirja. Ühel aastal olid kiituskirjal Lenini ja Stalini pildid, järgmisel aga anti väga heade hinnete puhul suur värvitrükis – Hitleri pilt allkirjaga «Hitler, päästja».
Mainisite nüüdsete teatrietenduste kasvanud arvu. See on ka teistes kultuurivaldkondades nii, et kvantiteet on kasvanud, kõigega ei jõuta enam kursis olla, kõike lugeda või näha. Teiseks toovad kriitikud esile, et teater kaugeneb sõnast ja loopõhisest dramaturgiast. Kas need arengud teid teatrisõbrana ärevaks ei aja?
Ei aja ärevaks, sest tõesti väärt looming – tahaksin loota – jääb pinnale, selekteerub ajas ise. Meil olid eestiaegse kooli pärandina veel ladina keele tunnid, sealt jäi meelde tsitaat totus mundus agit histrionem (kogu maailm teeb teatrit). Tänapäeva teatris tehakse asju, mis ei ole tavamõistes teatripärased, konventsionaalsed. Näiteks Paide teater, kes nüüd kahjuks uksed sulgeb, mõtles igasugu huvitavaid formaate välja. Peaasi võiks olla, et miks ja mille nimel teatrit tehakse. Seda otsustagu praegused teatritegijad ise.
Võitlevust on tulnud teatrisse. Kas te Kertu Moppeli «Mefistot» Draamateatris olete näinud ja sini-must-valgete haakristilippudega ehitud saali?
Teose tausta ma ju tean, samuti peategelase ajaloolist prototüüpi. Aga lavastust pole ikka veel näinud. Olen oma tervisehädadega nii eemale jäänud, et tegelikult pole üldse õigust kaasa rääkida. Aga siis kui teater NO99 veel «Ühtse Eesti suurkogul» erakonna asutamist etendas, olin saalis.
Teil ei tekkinud siis mõtet, et nad võikski poliitikasse minna? Mõned vist seda suisa ootasid?
Aga sisuliselt nad olidki poliitikas, parteid asutamata. Kõik on poliitika, tahame või ei taha. Mul ei tekkinud samas kordagi mõtet, et teevadki partei, see oli lihtsalt vaimukas etendus.
Kas teatris saab tänapäeval olla midagi uut?
Ega ma siis nalja pärast ei vastanud enne ühe antiigist pärit tsitaadiga. Kui ikka kogu maailm teatrit teeb, siis järelikult on «uus» teatrilaval suhteline mõiste. Taaskasutus on ka teatris viimasel ajal üsna levinud.
Eesti teatri algus oli vist ka pigem seltsinguline kui kunstiline nähtus, et sobis kõrtsi samamoodi kui lavale?
Kui olin päris väikene laps, elasime Viljandis, siis enne sõda Viljandi Ugala tegutseski sellise huvitava nimega kohas nagu Seasaare kõrts. Teater oli kõrtsi ülemisel korrusel. Mu ema ja isa olid tol ajal noored kooliõpetajad, lõpetanud Tallinna õpetajate seminari; kui praegu on õpetajaid puudu, siis tollal ei olnud õpetajakohti lihtne saada, esialgu neid saadeti siia-sinna, kus parasjagu vaja asendusõpetajat. Meie esimesed elukohavahetused olid sellega seotud ja ka mina olen sündinud Lõuna-Eestis Pikasillal ainuüksi sellepärast, et mu ema oli sattunud sinna asendusõpetajaks.
Kui võrdlete teatritegemist Nõukogude okupatsiooni ja praeguse aja vahel, siis mis on peamised erinevused?
Praegu puudub vajadus midagi olulist ridade vahele peita, mõnes mõttes on sellest isegi natuke kahju. Ambivalentsus ja peitusemäng tuleb kunstile kasuks. Kui ka olulised mõtted keelati ära, siis pidid leidma tee neid teisiti väljendada.
Keerulisematel aegadel kipub teater vist meelelahutusele panustama? Draamateater tuli hiljuti just välja kabareeprogrammiga, mis ongi lihtsalt kabareeprogramm.
Selliseid vahevorme on teatris ikka olnud. Nõukogude aja lõpupoole kasutati teinekord ka Estonia balletiartiste restoranikabarees. Inge Põder, kes oli sõjaeelsel ajal ka Euroopas kabareeartist olnud – hiljem oli ta Estonia solist –, kutsus mind ikka vaatama, kui tal tuli uus eeskava Viru varietees. Jüri Nael teeb praegu sedalaadi rahvusvahelist liikumis- ja tantsuteatrit, kus ka lavakooli üliõpilasi ja lõpetanuid kaasa tõmmatakse. Mitmekülgsus on näitlejale kasulik.
Kas näitlejatel on asju, mida neil ei sobi teha? Tänapäeval vist ei räägita enam näitlejast kui instrumendist, vaid tal on ka endal mingi väärtuskese?
Ainult füsioloogiliste protsesside laval näitamisega on raskem harjuda. Aga igatahes, kui asjal on kunstilist mõtet, siis võib laval isegi väga imelikke asju teha, kuid siis peab olema ka teada, milleks sa seda teed. Sel peab mingi mõte olema.
Näitleja jaoks on vist praktiline kogemuslik õpe paeluvam kui teatriajalugu?
Kui Voldemar Panso mu lavakooli meelitas, jäin sinna teatriajaloo lektoriks selgelt teades, et teatriinimeste jaoks pole see just populaarne aine. Oli erandeid, nagu Lembit Peterson, teda tõesti kohe alguses huvitas ka teatriajalugu. Aga enamik, kes lavakooli sisse astusid, olid ju täitsa lapsukesed, tihti maalt tulnud noored inimesed, ajalugu huvitas neid vähe. Hiljem kohaneti kunstikeskkonnaga ja siis alles selgus, mis laadi anne kellelegi on antud.
Lavakooli töös osalete endiselt?
Arsti soovitusel olen viimastel aastatel pigem kodune olnud, pole sel aastal eriti kooli eksamitelgi käinud. Nüüdse lavakooli vanema kursuse «Tiit Pagu» lavastust käisin küll vaatamas.
Olete õppejõuna väga põhjalik. Nii pikki ja süvitsi minevaid tagasisidekirju kui te kriitikaseminaris õpilastele kirjutanud olete, polegi väga kohanud.
Sisuliselt olulist kirjutan käsitsi. Kui kunagi abikaasa Veljo Tormisega Tšehhi sõitsime, panime turisti päevarahad kokku ja ostsime väikese kirjutusmasina, see on mul siiamaani alles. Aga siis sain aru, et masinal võin formaalseid asju sisse toksida, aga niipea, kui on vaja midagi sisulist või loovamat kirjutada, käib mõte koos käega. Ja siis ma pean kirjutama käsitsi, mis tähendab, et mõtlemisel ükski masin mind ei aita, ei aita ka arvuti. Isegi mõned päris kirjanikud on öelnud, et saavad kirjutada ainult käsitsi.
/nginx/o/2022/12/15/15027225t1he6c4.jpg)
Päevikut olete pidanud?
Ei tea, kas seda päevikuks nimetada, aga aeg-ajalt midagi olnust olen noorematele sugulastele üles kirjutanud. Päeviku pidamiseks on mul enamasti liialt muid kohustusi olnud. Olin kaheksateist, kui me Veljoga ametlikult abiellusime, sest muidu me ei oleks saanud Moskvas koos elada. Vist pole arukas nii vara abielluda. Aga kuuekümne viieks aastaks nii jäigi, kuni Veljo surmani mitu aastat tagasi.
Kui te üheksakümnendate alguse artikleid lugeda, siis leiab sealt jälgi feminismist. Mehi te nahutasite. Kas viimase kolme kümnendiga on eesti mehed hakanud paremini käituma?
Mehed – mitte kõik – on sagedamini laisavõitu, see ei ole muutunud. Aga see erinevate sugude teema on läinud kole keeruliseks, selle ümber jauratakse liiga palju. Ka soomääratluse taga huvitab mind eeskätt, millise inimesega on tegu.
Kas ise olete pidanud end ka teatrikriitikuks või pigem ikka eelkõige teatriuurijaks?
Omal ajal peeti mind ka kriitikuks, kuigi ma tegin paratamatusest või iseloomunõrkusest nii paljusid asju ühekorraga. Olen alati igatsenud millessegi põhjalikumalt süveneda, aga pole õnnestunud, oma viga. Elu on nii läinud, et ma ka kriitikuna pole kirjutanud piisavalt palju. Igasugu Veljo loomingust tingitud «abitööd» olid huvitavad, aga võtsid aega. Varem aeg-ajalt ikkagi kirjutasin kriitikat ka, kui miski mind väga huvitas.
Halvasti ka kellelegi ütlesite?
Alati saab öelda vajaliku, olgu või halb hinnang, nii, et inimene saab aru, miks ei olda rahul. Aga samal ajal ei tohi teda solvata, solvumised tekivad niigi iseenesest.
Kellele kriitik õieti kirjutab? Teatritegijale, publikule, iseendale?
Ma ei tea, kas ma ise kriitikat kirjutades adressaadile alati mõtlesingi, aga ikka püüdsin kuidagi peegeldada lavastuse tähendust tema ajas ja lootsin, et seda loevad esiteks muidugi need, kes teatris käivad ja teatrit armastavad. Aga ehk teatritegijad loevad ka. Mõnikord on ka teatritegija öelnud arvustuse kohta, et oli päris hea, läks talle korda. Aga ega tegijad kriitikat vist eriti palju loe ega arvesta. Püüdsin omal ajal kirjutada nii, et see midagi tähendaks ühiskondlikus mõttes natukene laiemalt. Teatritegijatele püüdsin ka otse midagi öelda, kas see ka välja tuli, ei tea.
Lisaks mõtestasite teatrit ka teles ja raadios?
Jah, alustasin telesaadetega teatrist juba kuuekümnendatel. Siis eriti ju midagi salve ei läinud, oli ainult otse-eeter. Heal juhul õnnestus kaubelda, et filmitaks katkend lavastusest, mõnikord mõned väikesed katkendid salvestati, need on heal juhul ehk alles. See oli tolleaegsete vahendite ja võimaluste juures väga keeruline. Üldiselt eelistan lavastuste või näitlejate jäädvustamisel raamatuid videopildile. Mõnes mõttes on isegi hea – kuigi kahju –, et kunagistest suurtest näitlejatest või lavastustest pole eriti filmimaterjali. Me ei saaks neist vanadest lavastustest selle põhjal aru, nad mõjuksid võõra ja arhailisena. Kui näiteks Sarah Bernhardti filmiti, või mõnd teist omaaegset kuulsust, siis polnud nad tavaliselt enam tippvormis. Raamat aitab paremini kirjeldada seda, kuidas lavastus või näitleja oma ajastut kõnetas, ja laiemat ühiskondlikku konteksti ta ümber.
Kas praeguses teatripublitsistikas või -teaduses millestki puudu ka on teie jaoks?
Omal ajal arvati näiteks Prantsusmaal, et kui ikka tahad teatrit sügavamalt jälgida, tasub proovides istuda ja kogu lavastus üles kirjutada koos saamislooga. Kirjutada terve raamat ühest lavastusest! Mul õnnestus see ainult ühel korral, kui kirjutasin Panso Tammsaare-lavastusest «Inimene ja jumal». Pikemalt olen ka Adolf Šapiro «Kolme õe» lavastusest Draamateatris püüdnud kirjutada.
Isegi Voldemar Pansost puudub põhjalik monograafia. Kui keegi vähegi viitsib, võiks mõne suure näitleja või lavastaja põhjaliku monograafia koostada.
Selleks, et jäädvustada lavastus, mis niikuinii kaob õhku, on ju hea, kui on kirjeldatud ka protsessi ja loojaid. Tegelikult on lavastusi küll, millest oleks mõtet raamat kirjutada, mis ühtlasi näitlejat jäädvustaks ja elu ta ümber ja selleaegset suhtumist laiemalt. Ega ole enam inimesi, kes viitsiksid sellist vaeva näha. Lilian Vellerand siiski jäädvustas Draamateatri lavastuse «Tants aurukatla ümber». Muidugi, kui oled liiga selle asja sees, pole sul enam õigust lavastust arvustada.
On teatriteadlased eesti teatri ajaloost mingeid asju teie meelest käsitlemata jätnud?
Monograafiaid on vähe. Isegi Voldemar Pansost on kirjutatud küll (Merle Karusoo näiteks), aga põhjalikku monograafiat pole. Kui keegi vähegi viitsib, võiks mõne suure näitleja või lavastaja põhjaliku monograafia koostada. Näitlejaraamatuid muidugi on, aga monograafia on suur töö ja selle kirjutaja võiks olla lavastusi ka teatris näinud.
Kas tuleb suur juubelipidu?
Ma pole nooremanagi eriti pidutseja olnud. Detsembri lõpp on jõuluaeg ja võiks olla vaikse rõõmu ja lähedastega koosolemise aeg, kui võimalik. Lastelegi ei peaks jõulud ainult uute asjade kingiks saamist tähendama. Moes olev kommertslik jõulutrall on nagu millegi kaotsiläinu asendustegevus.
Mis teid praegusel keerulisel ajal õnnelikuks teeb?
Sain sel sügisel vanavanaemaks. See teeb tõesti väga rõõmu.
Rõõmsat jaksu!
Aitäh!