Eurovisioon 2025: glitter, draama ja globaalne identiteedikriis

Eestit esindav Tommy Cash hakkas Euroopale kohvipuru silma puistama juba veebruaris, kui oma sürreaalse, kohvisõltuvusest laetud palaga «Espresso Macchiato»​ Eesti Laulu võitis.​ Foto: Alessandro Bremec

Kui Eurovisioonil on läbi aastakümnete olnud üks kindel reegel, siis see, et reegleid justkui polegi – ja tänavune lauluvõistlus kinnitab seda rohkem kui kunagi varem. Eurovisioon on see üks öö aastas, mil kontinendi muusikamaitse, poliitiline närv ja lavaline liialdus kohtuvad ühisel areenil. See on üritus, kus glamuur käib käsikäes jaburusega, rahvuslik identiteet põimub globaalsete trendidega ja kõik on lubatud seni, kuni see on meeldejääv.

Eestit esindav Tommy Cash hakkas Euroopale kohvipuru silma puistama juba veebruaris, kui oma sürreaalse, kohvisõltuvusest laetud palaga «Espresso Macchiato»​ Eesti Laulu võitis. Pole ilmselt liialdus öelda, et Tommy Cashi «Espresso Macchiato»​ on sel aastal üks räägitumaid eurolaule üldse, tõenäoliselt ka kuulatumaid. Sellele on kaasa aidanud seegi, et laul mitmel korral TikTokis viraalseks jõudis minna ning sellele on toetust avaldanud muuhulgas ka Norrale Eurovisioonil võidu toonud Alexander Rybak, kes «Espresso Macchiato»​ saatel suisa kaks videot on salvestanud.

Kõik, mida räägitakse, pole aga kahjuks tingimata hea. Alles möödunud nädalavahetusel kirjutati väljaandes BBC, et Cash pilkab Eurovisiooni alustalasid. «Arvestades, et see lauluvõistlus on oluline vahend kultuurilise diplomaatia saavutamiseks, miks ometi esineb Cash lauluga, mis on täiesti pühendatud Itaalia stereotüüpide pilkamisele?» kirjutas pikas analüüsis BBC ajakirjanik Emma Madden, kes muuhulgas tõi ka välja, et Cashi lugu võib olla esimene laul Eurovisiooni lauluvõistluse pikas ajaloos, mis teeb nalja – kui tahes süütut – teise osalejariigi üle.