IN MEMORIAM​ ⟩ Lea Tormis: teatri hoidja ja õpetaja

Lea Tormis Foto: Tõnu Tormis

Küsisin kunagi Lea Tormiselt, kes oli sündinud Eesti Vabariigis, õppinud-kasvanud-elanud Nõukogude Eestis ja siis jälle Eesti Vabariigis: «Millisesse aega sa ise kõige parema meelega kuuluksid?»

Lea vastas: «Saame elada ainult selles ajas, kuhu oleme sündinud. Tahtmist ei küsita.»

Mõtterännakutel on Lea liikunud ja elanud erinevates aja- ja ruumipunktides. Eesti muinasaeg, hilisem Norra ja üldse Põhjala. Leale tundus, nagu oleks ta kunagi elanud antiikses Kreekas, küllap ikka õndsa Periklese ajal. Viinis üksi ringi uidates leidis Lea kinnituse, et kuulub oma oma «vanaaegselt» vaimulaadilt sinna – õieti, laiemalt võttes, 1939. aasta eelsesse Kesk-Euroopasse. Eile läks Lea Tormis rändama Linnuteele, otsima aegu ja ajastuid, kuhu võinuks kuuluda, kohtuma sadade-sadade kaasteelistega, kes teda sääl ootamas.

Ometigi on Lea Tormis alati kuulunud Eestile, teenides ja armastades Eestit, eesti kultuuri ja teatrit. Tormise teatriarvustusi tahaks ikka veel lugeda. Tundlikult peeneid, tegijate allhoovusi püüdvaid, tema teatrit loovaid tekste. On ju nii, et mõni kirjutaja võib jäädagi teatrist kirjutades tema teenriks, teisest aga saab looja, kes kirjutajana teatrit teenides on samas ka teatri tegija. Lea seda on. Looja. Lea Tormis on olnud Eesti teatri looja nii Eesti NSVs kui ka Eesti Vabariigis. Viimse hetkeni. Tean.

Lea oli tänases teatris erandlik nähtus – olles ühtaegu teatri mõtestaja ja analüüsija, mõjutas ta, küllap enesele ja teistelegi märkamatult, teatrit ennast. Lea seisukohti-arvamusi, olgu suulisi või kirjalikke, võtsid praktikud alati tõsiselt, nendega arvestati. Lea armastas teatrit, julgen väita, et teater, teatripraktikud, armastasid ka Lead. Kusjuures see vastastikune armastus ei välistanud kriitilist dialoogi, üksteiselt õppimist ja kahepoolset andmist. Erandlik suhe.

Olles teatris või teatrikoolis, ühesõnaga teatriprotsessis sees – loojate nõuandja, kolleegi või õpetajana –, säilis Leas ka eemalseisja diplomaatlik, kuid järjekindel kõrvalpilk. Kirjutades teatriarvustusi, väliselt justkui eemalseisjana («vastasleeri» kuuludes), oli ka tema kriitilistes kirjutistes alati tajutav teatriprotsessis osalemine. Kuidas Lea seda suutis – olla korraga «sees» ja «väljas» –, on omaette ime, jääbki tema saladuseks. Teatritegijatega suheldes iseloomustas Lead vaimsus, väärikus ja vastastikune eelarvamustevaba austus.

Lea oli ebaeestlaslikult tähelepanelik: tal jätkus alati oma kolleegidele-kirjutajatele tunnustust, kui artikkel oli seda väärt. Eestlased kas ei oska, ei taha või ei söanda üksteist kiita, kui miski on tõeliselt õnnestunud. Õnneks ei kehtinud see Lea kohta: tema tunnustus oli alati sisuline, asjalik, kuid ülevoolavaid meelitusi ja pealiskaudseid komplimente ta ei jaganud.

Tormis oli teatrirahva hulgas omainimene. Kes öelnuks tema kohta Lea Tormis? Ikka Lea. Mis ei tähenda, et Lead oleks võetud kui «omainimest». Lea oli alati teatritegijate kõrval, hoolis nendest, aga samas oli ka õpetaja. Toompea Panso koolis hakkas Lea Tormis näitlejaid-lavastajaid harima aastast 1961 – Eesti ja maailmateatri ajaloo loengutega. Emeriitprofessorina õpetas teatrilugu, kuni kadus jaks. Õpetaja oli ta nii Toompea kooli kasvandikele kui ka kõigile teistele, kes teatri sees-ümber-kõrval asuvad.

Vähemalt pooled tänased teatritegijad hindavad Tormist väga. Nende sõnul oli suur rõõm teda saalis näha ja olla kindel, et üks tark inimene hoiab ennast kursis teatri tegemistega, on hea sõnaga toeks nii vanadele kui noortele, õpetaja lepliku kannatlikkuse ja targa tolerantsiga. Nooremad teatritegijad ei tunne ega tea Lea Tormist, ei ole tema raamatuid ja kirjutisi lugenud ega hakkagi lugema.

Lea Tormise puhul kurdeti juba aastaid, et ta nii harva kirjutab. Me ju teadsime: Leal on alati vähemalt kümmekond asja töös, aga vahel õnneks leidis ta selle öö- või hommikutunni, et mõnele ajalehele-ajakirjale «halastada». Viimasel ajal oli Lea vaatleja. Luges ajakirjandust ja teatrikriitikat, nii kuis silmad lubasid. Andis siiski mõned intervjuud, helistas teatrirahvale, saatis postkaarte.

Least oleks rääkida veel paljugi. Kui ta poleks balletikooli pooleli jätnud, kas meil üldse olekski meie teatri-Lead? Või kelle pärandusena voolas Lea soontes teatriveri? Kas tema isaisalt Mats Rummolt, kes rändas noores põlves ehitusmehena ühest kohast teise ja tegi ka asjaarmastajatega teatrit? Näitlejaverega pidi olema ka kuulus hobusevaras, Eesti Robin Hood – Rummu Jüri. Lea: «Oli ta nüüd mu vana-vanaisa lellepoeg või umbes nii. On meilgi oma «aadlisuguvõsa»!» Või kuidas Lea sai sõja ajal kaks aastat järjest väga erinevad kiituskirjad. Ühel aastal olid kiituskirjal Lenini ja Stalini pildid, järgmisel aga anti väga heade hinnete puhul suur värvitrükis Hitleri pilt. Allkirjaga «Hitler, päästja». Ehk sellest ja kõigest muust võib kirjutada edaspidi, kui leheruumi antakse.

Kui lõpeb teatrietendus, siis ühed kummardavad ja teised plaksutavad. Nagu alati. Seekord tahan teha sügava kummarduse Lea Tormise ees. Usun, et ühinejaid pole vähe.