/nginx/o/2019/06/10/12249930t1hac63.jpg)
/nginx/o/2025/05/13/16841545t1hd251.jpg)
Kaasaegsete etenduskunstide maailmas hästi orienteeruvale inimesele ei pea Liisa Saaremäeli ja Keithy Kuuspu nimesid tutvustama.
Traditsioonilisema teatri sõpradele on Saaremäel tuttav ka näiteks Eesti Draamateatri või Von Krahli teatri lavalt, nüüdistantsu huvilised on näinud Kuuspu sooloprojekte Sõltumatu Tantsu Laval.
«Millest on tehtud väikesed tüdrukud» on kahe naise teine ühine lavastus ning lisaks neile endile on laval veel teine naisduo, hüpnagoogilist poppi viljelev Vera Vice ehk Ave Vellesalu-Murd ja Helen Västrik. Nelja naise koostöös sünnib mitmekülgne etenduskunstiteos, kus liidetakse kehalisus, muusika, tehnoloogia, savi, video ja kujutav kunst.
Erinevates etenduse-eelsetes intervjuudes on autorid öelnud, et lavastuses uuritakse kriisi enne keskeakriisi. Just seetõttu on lavastuses palju tagasivaatamist lapsepõlve ja noorusesse (kuigi ega 30. eluaastate alguses naisi veel vanaks pidada ei saa) ning mingi nostalgilise vibe’iga atmosfäär ka tekib.
See väljendub nii unenäolises muusikalises kujunduses, lavaruumis erinevatesse kohtadesse paigutatud analoogteleviisorites, laest alla rullitavas seinavaibas (autor Laura Põld), aegluses ja rahulikkuses, millega etendajad laval liiguvad ja toimetavad. Väga otseselt viidatakse suurekskasvamisele ainukeses tekstistseenis, kus räägitakse nii kehale tekkivatest esimesest karvadest, kodust väljakolimisest kui oma seksuaalsuse avastamisest. Tekstist olulisem on aga kujund, mis seda saadab – Kuuspu laob põrandal lamava Saaremäeli seljale telliskividest müüri.
Lavastuse «Millest on tehtud väikesed tüdrukud» põhimaterjaliks ongi savi. Kusjuures lavastuses saab sellest dialoogipartner, mitte lihtsalt materjal või kunstiline kujund. Kuuspu ja Saaremäel on lavastuse üheks põhiteemaks nimetatud toorust, millega savi ja selle töötlemine hästi haakub. Savi on esindatud nii toore kui põletatuna ning soovi korral võib sellele anda lavastuse kontekstis muidugi metafoorse tähenduse. Savi kui materjal, mida saab voolida selliseks, nagu soovid. Põletatud savi ehk tellis, millest ehitada maju, seinu jne. Nii saab savist elu, loomise, kasvamise, ehitamise, muutumise, aga ka hapruse metafoor.
Lavastuse kehalisus ja materjalikasutus paigutab selle uusmaterialismi diskursusesse, millest Eestis on räägitud peamiselt kujutava kunsti kontekstis. Uusmaterialism seab küsimuse alla ettekujutused kõrgetest ja madalatest žanridest, naiste ja meeste kunstist, kunsti ja käsitöö piiridest jne.
Uusmaterialism nagu ka «Millest on tehtud väikesed tüdrukud» tegeleb nii kehalise elu kui materiaalsete nähtuste, sealhulgas anorgaaniliste objektide, tehnoloogiate ning mitteinimlike organismide ja protsesside ümbermõtestamisega. «Asjad on inimesega koos, mitte inimese jaoks. Seeläbi asendub passiivne tarbijalikkus partnerlusega, inimese ja maailma suhe muutub, inimene hakkab koos töötama asjade sees ja taga oleva mateeria kestva ja igavikulise potentsiaaliga, misläbi asjade endi keel avaldub ja tugevneb,» kirjeldab uusmaterialismi kunstikriitik Kaire Nurk.
Nii on savi lavastuses etendajatega võrdne osaleja, savi oma erinevates olekutes võimaldab sellega erinevat moodi suhestuda. Kõige ideaalsemalt väljendub see stseenis, kus Saaremäel pikali ratast väntab, et Kuuspu saaks kedra peal savist potti valmistada, mis lõpuks mikrolaineahjus kõvaks küpsetatakse.
Kui laval on neli naist ja pealkirja põhjal võiks oodata teemaarendust «neiust sirgub naine», siis tekib paratamatult küsimus, kas tegemist on feministliku lavastusega. Ei ole. Aga see pakub kindlasti naisperspektiivi ja naisena etendust vaadates tekkis igatahes äratundmine. Eriti tagantjärele on hästi sümpaatne selle lavastuse (naiselik?) pehmus ja voolavus, mis esimesel hetkel kuidagi nõutust tekitas.
/nginx/o/2025/05/13/16841546t1h991c.jpg)
Viimasel ajal olen sattunud vaatama mitut lavastust, mida iseloomustab teatud tempovabadus, kontrapunktide või kontsentreeritud pinge puudumine, mis tavaliselt aitavad etendust rütmistada. Mõnikord tekib sellist lavastust vaadates tohutu igavus, teinekord aga soov sellesse kulgemisse jäädagi, tihti on need vastandlikud tunded korraga ja vaheldumisi kohal.
Miskipärast sobib seda fenomeni lahti seletama hiljuti loetud Byung-Chul Hani «Väsimuseühiskond» (Loomingu Raamatukogu, 2025, tõlkinud Hasso Krull). Korea-saksa filosoof leiab, et inimene ei oska enam leida aega pühitsemiseks ja pidutsemiseks selle algses tähenduses.
Tema jaoks on pidutsemine argisest eemaldumine, astumine üle läve, teatud rituaal, millega kaasneb sissepühitsemine. Tänapäeval aga soovitakse kuskile jõuda, tegevused peavad olema positiivselt eesmärgistatud, pidudest on saanud sündmused, kus pole enam midagi ühendavat ega kooshoidvat. Peaksime võtma aega pidustusteks, kus, nagu ütleb Han, ei möödu miski, kus aeg on teatavas mõttes möödumatu.
Kuigi Kuuspu ja Saaremäel räägivad osaliselt ka juba möödunud ajast, pakuvad nad ometi võimalust hanilikuks pühitsemiseks. Kui kõik neli naist etenduse lõpus selg ees mööda liugteed üles ronivad, on see justkui teatav üle läve astumine, oskus ületada kriisi enne sellesse sattumist. On ju märgiline, et lavastuse pealkiri ei esita küsimust, vaid on justkui poolikuks jääv lause. Samahästi võiks lavastuse pealkiri olla ka «Millest ei ole tehtud väikesed tüdrukud». Lavastus ütleb, et teatav toorus elus ja meie ümber on vajalik ja okei ning selle poole peaksime püüdlema olenemata vanusest või soost.