/nginx/o/2024/06/25/16179750t1h1357.jpg)
/nginx/o/2025/05/14/16844239t1h64fe.jpg)
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitused Mark Soosaare juures on saanud traditsiooniks. Neid käiakse vaatamas mujaltki ning tullakse kuulama ka näitused kujundanud Jaan Elkeni kuraatorituure.
Need on niisama sisukad nagu tema saatetekstidki, milles peegeldub eesti maalikunsti viimaseaegne areng, mida ta püüab seostada mujal maailmas selles kunstiliigis toimuvaga.
Kunstnikele väljapakutud teema on «Rääkimata lood». See kõlab hästi, aga tegelikult on ülevaatenäitustel ikka palju tuttavat, juba nähtut, kuigi on ka uut. Erinevalt Kunstihoone roosast paviljonist, mille kevadnäitustele valitakse töid hoolega, et neid efektsemalt eksponeerida harmooniliste sektsioonidena, püütakse Pärnu näitustel võimalikult palju esitatud töid ära mahutada, mistõttu on ekspositsioon võrdlemisi tihe, ära on kasutatud iga seinajupp. Aga on ka huvitav näha laiemat kunstnikeringi. Vanasti, tapetseeriva kujundusstiili ajal oskasid kogenenumad vaatajad neljakorruselises väljapanekuski paremaid teoseid märgata.
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus «Rääkimata lood»
Koostaja/kujundaja Jaan Elken
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis avatud 25. maini
Uue Kunsti Muuseumis on juba ette antud peaseinad, kuhu tuleb paigutada teosed, mis sobivad näituse naela rolli. Niisugused on Tiiu Rebase «Mis on võim?» ning Mauri Grossi suur maalipaar «Hip-hop 1-2». Esimene meenutab ajakirja Time kaant, millel aasta persoonist on näha vaid tugevad lõuapärad ja resoluutselt kinnipigistatud suu. Tekib ka assotsiatsioon väljendiga «suu on vett täis».
Tiiu Rebane on vist väheseid, kes on võimeline aktuaalsetele olukordadele leidma lööva kujundliku lahenduse. Üllatav oli Mauri Grossi maalidel näha kahelt poolt vastakuti kujutatuna Antonio Canova skulptuuri «Herakles ja Lichas» (1795–96).
Elkeni kujundustes on ennegi moodustanud ühe grupi kunagise «Rühm 312 A» vähendatud koosseis: ta ise, Mari Roosvalt ja Tiiu Pallo-Vaik. See pole juhuslik: need kolm kunstnikku on tegelenud intensiivselt maalifaktuuriga. Elkeni maalikihi all, vahel ka peal, nagu maalil «1979. aasta suvi» nimbust meenutav rõngas, on tavaliselt mitmesuguseid alusele kleebitud materjale ning värvikihti on kraabitud tekste. Ta näib taotlevat pihtimuslikku ekspressiivsust, samas kaitseb abstraktne laad teda ülearuse avameelsuse eest.
/nginx/o/2025/05/14/16844242t1h4067.jpg)
Mari Roosvalt on viimastel kümnenditel saanud inspiratsiooni nii maailmakunsti pärandist kui ka oma lähimast looduslikust ümbrusest. Kui ta kasutab kollaažiks loodusfotot, nagu maalis «Meri kutsub», siis ühendab ta selle maalitud loodusfragmendi ja abstraktse käsitlusega tervikuks.
Tiiu Pallo-Vaigu maalid tekitavad vahel nii tal endal kui ka vaatajal assotsiatsioone mingi loodusnähtusega, ent üldiselt on tema laad juba aastakümneid põhimõtteliselt abstraktne, kusjuures ta on pidevalt otsinud nii uut vormi kui ka koloriiti. Maal «Võnked» esindab üht tema laadi, mille puhul peen võnkuv paralleeljoonestik katab kogu maalipinna, tekitades pisut op-kunsti meenutava efekti.
Abstraktsetest maalidest on ekspositsiooni üks kandvaid väljapanekuid ka Tiina Tammetalu uuemad tööd sarjast «Exodus», mille algus ulatub aastasse 2008. Tammetalu on tugev, hea värvitunnetusega maalija. Suure ja küpselt mõjuva maaliga «Midagi pulbitseb kõrgustes» esineb Tartu koolitusega noor maalija Mirjam Hinn, kes puistab lõuendipinnale erivärvilisi lendlevaid kujundeid. Väiksematel töödel on suurte kõrval raske silma paista, siiski suudab oma lakoonilise lahendusega köita Tiia Külvi «Lugu ja parafraas».
/nginx/o/2025/05/14/16844241t1h73b0.jpg)
Figuratiivse maali osas hakkab silma Karl-Kristjan Nageli «Melania meem». Donald Trumpi inaugureerimine oli suurepärane vaatemäng ning laiaäärelise kübaraga Melanial oli selles silmapaistev osa. Ega meil üldtuntud persoone just sageli maalita ning Nageli teos on üpris õnnestunud lahendusega.
Näitusesaali poolkorrusele, UKMi skulptuurikogu juurde viiva keerdtrepi alla on üles riputatud Maria-Kristiina Ulase muskleid demonstreeriv meesfiguur nimetusega «Jõu haprus». Ulas teeb juba mõnda aega laseriga vineerist väljalõigatud figuure, mille erksates toonides üle maalib. Need dünaamilise ja elavalt liigendatud siluetiga figuurid on mõeldud eksponeerimiseks neile suunatud valguses, nii et nad heidaksid seinale liikuvaid varje.
/nginx/o/2025/05/14/16844240t1h5a94.jpg)
Uue Kunsti Muuseumi ruumides ei saa seda luksust kunstnikule lubada. Küll aga võimaldas seda Tallinna galerii Artrovert, kus oli aprillis Maria-Kristiina Ulase hingekosutavalt vahva näitus. Ta on üks neid kunstnikke, kelle artistlikult vaimukas looming tuletab meelde, et kunst on suures osas mäng. Seda lasevad oma kunstiga tunnetada ka Vilen ja August Künnapud, eriti viimane. August Künnapult on väljas lustlik tondoformaadis sari «Neli temperamenti», milles ta lähtub taani karikaturisti Herluf Bidstrupi sarjast.
Uno Roosvalt on ikka rivis ning tervisehädade kiuste särtsakate ja värskelt mõjuvate maalidega «Tagasi Kihnu» ja «Mõtisklus rannast». Ene Luik-Mudist («Olen jõgi») maalis varem Mudistile lähedases laadis, nüüd sarnaneb oma maastikus pigem Luigega. Rootsis ja Eestis tegutsev Philiph Arvo Luik («Oma lood») on meie maalikunsti toonud vohava taimestikuga värvirikka maastiku, mis on täis elu ja saladusi. Kaks viimatimainitud autorit on eksponeeritud teise näitusesaali algul, millest jutustamiseks ei jätku kahjuks enam ajaleheruumi. Luban sellest saalist alustada järgmisel korral.