KUNST JA POPP ⟩ Rott ja supermarket – kes neid suudaks lahuta

Banksy «Tesco Value Petrol Bomb» (2011) ja «Tesco Value Tomato Soup Can» (2006). Foto: Eero Vabamägi

Ongi kätte jõudnud aeg rubriigiga otsad kokku tõmmata. Viimaseks kangelaseks saab briti tänavakunstnik Banksy.

Banksy otseselt popkunstnik justkui ei olegi, kuigi popitraditsiooniga on ta arvestatavas dialoogis. Warholile on ta teinud mitu kummardust. Näiteks Warholi «Marilynina» kujutanud supermodell Kate Mossi või Tesco supipurke, millest teeme juttu.

Aga alustada võiks tema rottidest, ühte näeb PoCos. Rotte on peetud tänavakunstniku kui sellise võrdkujuks. Rott on vastik, demoniseeritud, maa-alune olend, kes luusib ringi, närib igasuguseid asju, situb, kuhu pole vaja, veab kapsaraudu minema jne. Temast tahetakse vabaneda. Aga ei saa. Rott on tugev ja intelligentne. Väidetavalt elavat isegi tuumasõja üle.

Meenus kuskilt loetu, et kui saadaks üle vastumeelsusest rotiliha suhtes, võiks see olla näljahäda likvideerimisel otsustav samm. Siis poleks Tescot või Maximat enam tarvis. Rott võiks olla käibevahend.

Banksy, «Rat stencil» (2002). Foto: Poco

Popkunstist väga mõjutatud USA kirjaniku Don DeLillo linna- ja finantsturgude kaost kujutava romaani «Kosmopolis» (2001) epigraafiks ongi fraas poola luuletajalt Zbigniew Herbertilt, tema luuletusest «Raport ümberpööratud linnast» (1986): käibevahendiks on rott.

DeLillo romaanide tegelased on sageli eraklikud ja nende asukoht teadmata. Nad püüavad oma asja ajada anonüümselt, mähkununa hägusse ja mürasse. Ilmselt eelistavad supermarketit väikesele kodusele nurgapoele, kus müüja neid tunneb ja tervitab. Nende stiihia on suurlinnakaos. Banksygi on teadmata, ehkki tema isikut on püütud tuvastada ja sellega väidetavalt isegi hakkama saadud.

Pean sellist paljastamiskihku kummaliseks, eriti kui tegu pole kurjategijaga. Samas, tõsi, tänavakunstnikkugi on ju peetud kurjategijaks, vandaaliks, rotiks, kellekski, kes rikub avalikku korda. Aga ka Banksy teos on käibevahend – sellel on väärtus ja selle vastu saab vahetada.

Erinevalt Warholist on Banksy ühiskonnakriitiline. Kui Warholi jaoks oli kuninganna Elizabeth II lihtsalt huvitav ja laetud meediakujutis, siis Banksy jaoks klassivaenlane ja rõhumise sümbol. Warhol oli külm, Banksy on kuum. Banksy kujutised tõesti nagu kibeleks ja ajaksid pea ja ihu imelikuks. Ehkki supipurk küll mitte.

Kui Campbell’si supipurk, millest lähtus Warhol, oli näide USA Teise maailmasõja järgsest majanduslikust õitsengust, siis Banksy «Tesco Value Soup Can» (2006) on disainilt ja olekult märksa kahvatum. See on säästuaja supp. Tea, kas ta ka vaimu virgutab? Purgisupid mu meelest alati seda ei tee.

Tõepoolest, lääne 1960ndatest on räägitud kui ajast, mil tulevik tundus veel paljutõotav. 1970ndatel hakkas perspektiiv justkui kokku tõmbuma – energiakriis ja arusaamine, et heaoluriiki sellisel kujul üleval ei suudeta pidada. Muu hulgas.

Tesco seostub, mulle tundub, pigem tagasihoidlikuma rahakotiga. Umbes nagu Eestis Maxima või Grossi pood. Uhkeks seal käik ilmselt kedagi ei tee, aga kauba saab kätte. Vasakpoolne briti ajakirjanik ja aktivist Owen Jones väidab oma raamatus «Chavs: The Demonization of Working Class» (2011), et kui enne Margaret Thatcherit iseloomustanud briti töölisklassi teatav uhkus – tehases või kaevanduses töötamine oli raske, aga aus, väärikas ja inimene tundis end vajalikuna –, siis selle praeguse ekvivalendi, supermarketi kassapidaja või kõnekeskuse operaatori maine on märksa kahvatum. «Maa soolast» saanud «maa saast», ütleb ta.

Umbes samasugust muutust tajub ja väljendab ilmselt ka Banksy tugev sotsiaalne närv, ehkki selle närviga seoses on mõned tema kunsti pidanud natuke lihtsakoeliseks ja populistlikuks.

«Tesco Value Petrol Bomb» (2011) on tehtud pärast meeleavaldusi Banksy kodulinnas Bristolis ühe Tesco Expressi supermarketi kerkimise vastu. Standardiseeritud ja dehumaniseeritud supermarket võtmas üle isiklikuma suhtumisega nurgapoode. Banksy pani töö müüki, rahastamaks meeleavalduses osalejate kohtukulu. Tescoga on tal olnud varemgi kanu kitkuda.

Olen ise paar korda Londonis olles ikka Tescost läbi käinud ja hindan seda poodi väga. Aastaid tagasi kirjutasin suurest rõõmust ühest sellisest käigust Facebooki isegi naljaluuletuse.

käisin tescos ma

raruiraraa raruiraraa

tõin seal ube ma

raruiraraa raruiraraa

oad on head

raruiraraa

kes seda veel ei tea

raruiraraa raruiraraa

siis kuumutan need ära

raruiraraa

ja söön ära

raruiraraa

ja siis vaatan benny hilli

raruiraraa

«Kunst ja popp» oli koos PoCo muuseumiga valminud sari, mis vaatles popkultuuri ja kunsti suhteid.

PoCo püsiväljapanek

Moodsa ja popkunsti muuseumis

Tallinnas Rotermanni 2

Avatud iga päev kl 10–20 (sissepääs kuni kl 19)