NÄDALA PLAAT ⟩ Toomas Hendrik Ilvese lemmikbänd jääb natuke jänni

Moodsast indirokist ei saa rääkida mainimata Arcade Fire'it. Praegu ei ole bändil kõige paremad ajad. Foto: Martin Harris/capital Pictures

Kanada indirokkarite Arcade Fire seitsmes album «Pink Elephant» ei ole «Funeral» (2004) ega «Neon Bible» (2007). Peamiselt just sellepärast on plaat kriitikutelt tümitada saanud, ja ega see lõpuni vale olegi.

Samas, «Funerali» taolist meistriteost oleks väga raske ületada kellel iganes, isegi Arcade Fire'il endal. «Pink Elephant» ei ole ehk tõesti nii ebaõnnestunud, kui sellele ette heidetakse, aga ma ei kujuta samas kuidagi ette, et sellest ilmuks kümne aasta pärast kõigis vikerkaarevärvides luksreliise. «Pink Elephant» sisaldab materjali, mis on pisut aegunud ja ebalev isegi ilmudes ning on pisut kahtlane, kas aeg temaga midagi head teeb.

Bändil pole vahepeal kerged ajad olnud. Kui sul juhtus Veneetsia Vabariigi hiilgeaegadel olema vaenlane, siis oli kõige kavalam teha tema peale võimudele kaebus, et see sell haub plaane valitsuse vastu. See töötas sada protsenti, üldjuhul mõisteti vaenlane süüdi isegi juhul, kui süüd ei õnnestunud tõestada. Siis nimelt arvati, et tegemist on eriti kavala kurjategijaga, kes suudab osavalt jälgi varjata. Midagi sellest on kandunud tänapäeva.