NÄDALA FILM ⟩ Nicolas Cage läheb laineid püüdma, aga teda ei taheta randa

Nicolas Cage on valmis kõigeks, et surfilaud märjaks saada, kuid ta on sattunud kõige vaenulikumasse randa, mida Austraaliast leida võib. Ehk isegi kogu maailmast. Foto: Filmikaader

Inimesi paistab olevat kahte tüüpi. On need, kes vaatavad põnevusega ära iga uue filmi, milles Nicolas Cage kaasa lööb, ja on need, kes hoiavad neist pigem teadlikult eemale.

Kui kuulud esimesse gruppi, tead juba hästi, et iga nelja-viie filmi tagant teeb Cage välgunoolena mõjuva tabamuse ja toob lagedale midagi üllatavat, koguni originaalset. Lorcan Finnegani päikesekuum ja mõnusalt veider rannafilm «Surfar» on üks sellistest.

Cage'i filmide liigtarbija teab hästi, et näitleja on sattunud karjääris väga otsingulisse etappi. Raske on sõrme peale panna, milleni ta oma väga eriilmelistes filmirollides küündida üritab. Temast on saanud kui omale kodu otsiv erak, kes põrkab ühest kummastavast projektist teise, muutes pidevalt tonaalsust ja välimust. Hiljuti meie kinodeski jooksnud «Arkaadlane» ja «Hingede koguja» olid puhastverd õudusfilmid, Norra režissööri Kristoffer Borgli «Unenäo stsenaarium» seevastu ​sürreaalne jant ootamatust kuulsusest, «Üüratu talendi talumatus taagas» mängis ta lausa iseennast.