Sveta Grigorjeva uurib Tommy Cashi fenomeni

Tommy Cash Eurovisiooni lauluvõistluse poolfinaalis laval. Foto: EPA/GEORGIOS KEFALAS

Tommy Cash on ise ühes intervjuus öelnud, et ta on juba võitnud, Eurovisioonile läheb ta seda võitu vaid vormistama. Ja mingis mõttes nii ongi.

Näikse, et kogu maailm elab Tommy-versumis ja pääsu sest pole. Ei möödu poolt tundigi, kui teen lahti mõne sotsiaalmeediakanali ja mõni portaal on võtnud jälle nõuks ja ette sulli-Toomasest kirjutada: «Kes on Tommy Cash, kelle osalust lauluvõitlusel kutsuvad üles nii paljud boikoteerima!?», «Cashi «​Espresso macchiato»​ kui Euroopa versioon Sabrina Carpenteri «Espressost»?» jne jne jne.

Tühistavad teda siis parasjagu itaallased (mitteõigustatult) või ukrainlased (täiesti õigustatult) või mõni muu grupp, inimene, rühmitus – you name it! Aga fakt on see, et Cashi nimi, tahad sa seda või ei, on kõigi suudel torutamas kaasa tema kohvioodi. Eelmisel nädalal sõitsin bussis, kus pealtnäha kaks pensionärist vanemat daami rääkisid, et meie Toomase kohviserenaad on üle pika aja selline eurolaul, millele saab isegi kaasa laulda – ka siis, kui oled 67! Nojah, Neiokõsõ «Tii» see nigu päris pole. Ei tea, kuidas teil, aga ka mina laulan juba uneski kaasa «mii amoore miii amoore espresso macchiatoooo macchiaaatooo por favoooore». No mida kuradit?