/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2025/05/19/16856365t1h65c3.png)
Surm peab jälle plaane. 15 aastat talveunes olnud «Lõpp-punkti» õudusseeria naaseb kuuenda osaga «Vereliinid», kus hukule määratud suguvõsa leiab oma lõpu kiiremini kui mõnes Mart Sanderi õõvaloos. Vähe sellest, et «Lõpp-punkt: Vereliinid» sütitab ärevust nii klaasitud kõrghoonete, liftide, prügiautode kui ka haiglate ees, on see üllatuslikult üks vaatemängulisemaid ja süngelt meeleolukamaid jagusid filmisarjas, mis erinevalt oma tegelastest mingeid suremise märke ei näita.
Mis seal salata, madala toiteväärtusega õudusfilmide vaatamine tühjavõitu kinosaalis on üks mu ravimatuid harjumusi - eriti kui tekib võimalus teha seda nädala sees lõuna ajal, kui normaalsed inimesed kontoris söögikarbi lahti murravad. Seda enam võib mõnikord juhtuda, et saan odavapoolsest kollionu- või roimarikõhedikust kätte natuke süümemõnu ja jään vaadatud filmist paremale arvamusele, kui valdav enamus.
/nginx/o/2025/05/19/16856370t1ha2c9.jpg)