ARVUSTUS ⟩ Las vahtrad õitsevad, las langetavad lehti…

Elise Metsanurk (vasakult), Mari Abel ja Kaie Mihkelson oleks nagu üks ja seesama naine, erinevas elueas. Foto: Herkko Labi

Ekspeditsiooni uuslavastuse «Eeter» eeltutvustus kuulutas, et kasutatakse katkeid raadio otse-eetris tehtud telefonikõnedest. Vikerraadiol oli plaan tähistada oma kevadist sünnipäeva «Eetrit» vaadates, ilmselt oleks saalis tekkinud isevärki kollektiivne absurditunnetus, paraku jäi see etendus ära. Üksipäini «Eetrit» jälgides näis raadiosse helistajate osakaal võrdlemisi kõrvaline, vaikust oli laval tuntavalt rohkem kui sõnu.

Arthur Arula põhjalikus stsenograafias on Sakala teatrimaja piklikus kammersaalis tihedalt ligistikku erinevad tegevuspaigad, ühes otsas korrusmaja rõdu, teises auto, vahepeal magamistuba, linnaliinibuss validaatoriga, lastetuba, hauaplats kalmistul, lühtri ja pidulikult kaetud lauaga külalistetuba, hambaarstitool, triikimislaud… Publik vaatleb toimuvat kahel lavaküljel. Kolm näitlejannat vahetavad mänguruume. Läbiva motiivina kuuldub Arne Oidi laul «Aknal», tekst Arvi Siig.

Kes meloodiat kuulatades laulusõnu hästi mäletab, tajub kujundina naise eluteed: nõnda oleksid Elise Metsanurk, Mari Abel ja Kaie Mihkelson nagu üks ja seesama naine, erinevas elueas. Kummatigi viibivad nad mõnel hetkel ka kolmekesi koos. Ja paaril korral tabab naist ängistav lämbumise atakk, mida keegi ei märka – valus allusioon nii üksilduse kui ka koroonaga. Sedakaudu tekib kahtlus, kuidas publiku silme all noorelt või keskeas surnud naine on siiski vanemaks elanud. Aga küllap ei maksa «Eetrit» ülemäära ratsionaalselt tõlgendada.