:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/21/16861392t1h8bf0.jpg)
Endla teatris esietendub laupäeval Laura Jaanholdi lavastus «Julia, Julia!», mis kõneleb äärmustest, kuhu raha puudumine inimese viia võib.
Lavastuse materjali tõukepunktiks on Jari Juutineni näidend, mis vaatleb lama-aastate lõpul Soome ühiskonda vapustanud tragöödiat, kus Soome väikelinnas leidis õnnetu lõpu neljaliikmeline perekond.
Kuid lisaks finantsraskustele, mis on lavastuse läbiv teema, esitab Jaanhold oma lavastusega ka küsimuse, mida me saame paremini teha, et inimesed ei tunneks end nii nurkaaetult, ka täna.
Kuidas te jõudsite selle Jari Juutineni tekstini?
See teema oli minu jaoks laual, finantsraskused või üldse raha, aga pigem ikkagi finantsraskused. Ja sellest tekstist rääkis mulle dramaturg Anne-Ly Sova, kes oli seda näidendit kuskil näinud või lugenud, aga see lugu jäi mulle meelde, nii et mingil hetkel lasin tal selle endale saata ja sealt see läks edasi.
Jari Juutinen kirjutas selle näidendi 2007. aastal, kuid see oli kirjutatud selle järelkajana, mida tema Porvoos juhtunud tragöödia järel ühiskonna reaktsioonina koges. See sündmus on dokumentaalne, aga näidend ise ei ole dokumentaalne ehk ta ei läinud kohapeale, ei uurinud sugulaste käest, millised need loo keskmes olevad inimesed olid, vaid mulle tundub, et teda huvitas rohkem ühiskondliku suhtumise küsimus.
Alguses, kui ei olnud veel teada, mis täpsemalt juhtus, ning leiti lihtsalt need neli surnukeha – ema, isa, lapsed –, maalis Soome meedia pildi toredast perekonnast, kus kõik oli hästi. Aga kui saadi aru, et selle teo on toime pannud ema, see suhtumine muutus järsult. Mulle tundub, et Juutineni küsimus ongi see, et kas me näeme oma hinnangute kõrval ka inimlikkust. Kas me püüame mõista, mis päriselt juhtus, või anname sellele lihtsalt hästi kiire hinnangu?