IN MEMORIAM ⟩ Salasõge Andres Valkonen (21. juuni 1951 – 18. mai 2025)

Andres Valkonen (esiplaanil) Propelleriga enne Propellerit Tallinnfilmi mängufilmi «Minu naine sai vanaemaks» filmimisel. Foto: Tallinnfilm/Rahvusarhiiv

Mul isiklikult on väga kahju, et Andres Valkonen niimoodi äkki meie seast lahkus.

Kohtusin temaga aastal 2018 Tartus, kui noortest muusikutest koosnev Väntoreli projekt käis seal esinemas, ja voilà, üks lauljatest seal oli Andres Valkonen ise. Jah, just, lugesite õigesti, ta laulis, ja väga hästi, soulilikult, hingega.

Läksin pärast kontserdi lõppu juttu tegema ja Valkonen oli üllatavalt jutukas, tegime plaani ka intervjuuks. Aga jah, elu tuli vahele, nagu Berk Vaher ütleb. Telefon, kuhu said kontaktid kirja pandud, läks kaotsi ja mul ei õnnestunud kusagilt neid uuesti saada. Aastad läksid, Valkonen paistis olevat ilmasammas ja intervjuuga tundus olevat aega. Aga eksisin. Minu unistuste intervjuu jääbki tegemata.

Andres Valkonen oli vastuoluline kuju. Läbinisti andekas ja väga aktiivne muusik, samas tagasihoidlik ja vaikne. Seetõttu jäi ta justkui oma eakaaslaste, Olav Ehala ja Rein Rannapi varju, kuigi kirjutas terve rea puhast ja igikestvat klassikat. Täisprofessionaalne muusik polnud ta kunagi, kuid tema loomingut on olnud täis Eesti raadioeeter, filmid, telesaated.