Skip to footer
L, 21.06.2025
Ilm
Horoskoop
Kultuur
Saada vihje
Tellijale

AK Tähelepanusõda: võidab see, kelle idee on paremini instagrammitav

«​Piero!» – «Giuseppe! Sada aastat pole näinud!» Niisuguste tuliste kohtumiste taustal oli raske süveneda taustal paistvasse põnevasse infograafikasse, mis väljendab inimese suhet kogu universumi ja iseendaga.
  • Kuraatorinäituse nutikad ja häirivad installatsioonid avaldavad muljet.
  • Rahvuslikud paviljonid pakuvad vaimukaid ja üllatavaid lahendusi.
  • Uue arhitektuuri loomine leiab aset taimede ja tehnoloogia sümbioosis.

Veneetsia 19. arhitektuuribiennaal tõstab fookusesse kliimakriisi ja tehisintellekti rolli tuleviku ruumikujunduses. Näitus kutsub külastajat kaasa mõtlema, pildistama ja vahel ka lihtsalt kuumuses higistama, kirjutab kultuuritoimetuse juht Hendrik Alla.

Biennaali peakuraator Carlo Ratti valis tänavuseks lipukirjaks «Intellekt. Loomulik. Tehislik. Kollektiivne». Kuraatorinäituse (Arsenale peahoone, kus esinevad kuraatori poolt kutsutud kollektiivid) sissekäigu juures ripub veel üks põhjapanev kiri: «Igasugune arhitektuur on reaktsioon kliimale.» Selle sügavam mõte on see, et nüüd on inimkond oma käitumisega kliimat muutnud ja peame sellele jälle reageerima. Sedapuhku siis intelligentsete olevustena, olgu looduslike, tehislike või kollektiivsetena.

Idee on väärt just niipalju, kui see on instagrammitav. Ajakirja Maja peatoimetaja Laura Linsi pildistab kuraatorinäituse kuumusetuba.

Kohe esimeses ruumis lüüakse kliimatõsiasjaga ka näkku: siin on talumatult palav ja kuuma õhku suruvad järjest juurde tosin võimsat õhukonditsioneeri. Kui tavaliselt puhuvad konditsioneerid siseruumist «ära võetud» soojust õue, siis siin on asi vastupidi. Väga lihtsakoeline mudel sellest, kuidas inimkond kliimat soojendab, aga ka väga tõhus: seda on võimatu märkamata jätta.

Küsimus on tähelepanus

Biennaal annab selgesti mõista, et ehkki selle asukoht on füüsiline, peab ta oma ideedele koha kätte võitlema vaimses sfääris, mida inimesed jagavad uudisteportaalide, sotsiaalmeedia ja omavahelise suhtlusega. Eksponeerijatele on selgeks saanud: nende idee saab olla vaid sedavõrd edukas, kuivõrd see on instagrammitav. Võidab see, kes saab külastaja taskust kõige kiiremini telefoni kätte. Ka esimene, kuumuse saal on selle pärast dekoreeritud veepeeglite ja LED-tuledega: et oleks, mida pildistada.

Projekt «Am I a Strange Loop?» kuraatorinäituselt. Selle roboti põhiline mõju näis olevat kõhe sarnasus palvetajaritsikaga.

On ka teine moodus külastaja tähelepanu köita, ja see on talle mingit tegevust anda. Paaris kohas olid välja pandud robotid, mis üritasid külastajate tegevust kohmakalt järele aimata. Arvestades, milleks on võimelised tehnoloogiamessidel näidatavad Hiina valmisrobotid, tundusid need kui viieaastase Lego-mäng. Erandiks ehk Takashi Ikegami ja Luc Steelsi robotpalvetajaritsikat meenutav «Am I a Strange Loop?», mis sobiks mõne 1980. aastate küberpunkromaani kaanele. Nüüd me siis elame selles küberpungis.

Kuraatoripaviljoni ideestiku võis muus osas kokku võtta kuskil seal nähtud sildiga: «Tulevik. Mitte puudutada». Eriti koomiline oli see, et selgitavatele tekstidele (mis niigi paigutatud raskestiloetavas peenikeses kirjas kuhugi põlvekõrgusele) olid lisatud AI poolt tehtud kokkuvõtted. See tähendab, et kuskil on nüüd keelemudel, millel on mõnevõrra düstoopiline ettekujutus tänapäeva arhitektuurist.

Tänu sellele, et Giardini peapaviljon on praegu remondis, said rahvuspaviljonid meeldivalt rohkem tähelepanu ning nii mitmedki neist olid huvitavad ja vaimukad.

Jaapanlaste mõjuv videoetendus inimeste ja arhitektuuri osavõtul.

Minu absoluutne lemmik, Jaapani paviljon tegi tõeks ohke «Kui need seinad võiksid rääkida!». Toimus kentsakas videolavastus, kus osalisteks olid eri vanuses inimesed ja paviljoni komponendid: neli seina, trepp, auk esimese ja teise korruse vahel jne. See pidi kujutama Jaapani kultuuri mõistet ma, mis tähistab ruumi, pausi ja pinget kahe elemendi vahel.

Ma ei ole kindel, kuid kahtlustan, et ehk on elutute osaliste repliigid kirjutatud osavalt häälestatud keelemudeli abil. Kuidas arhitektuur võiks areneda koos tehisintellektiga – mitte ainult tööriistana, vaid loova partnerina, mis avab uusi võimalusi?

Poola väljapanek: kui tulekustuti on samasugune ohutis nagu hobuseraud ukse kohal, tuleb seda ka vastavalt kohelda.

Poolakad uurisid vaimukalt inimeste suhtumist oma ruumi sel teel, et kõrvutasid vanu ja uusi elemente. Nii piksevarras kui pühitsetud küünal aknal hoolitsevad mõlemad selle eest, et välk majja ei lööks. Uksesilm on ju tegelikult maagiline vahend nägemiseks, ise nähtamatuks jäädes. Selles valguses võib küll tulekustutit ikooniga võrrelda.

Totakas või rahustav

Meie Balti naabrid olid samuti esindatud. Lätlased esitlesid end piiririigina, näidates Arsenale paviljonis totakalt neoonkollasest plastist valmistatud tankitõrje-«draakonihambaid». Vähemalt avamisel oli nende paviljon ülipopulaarne, sest kaasa oli toodud märkimisväärses koguses käsitööõlut.

Lätlased eksponeerisid mänguliselt pehmeid piirikaitsevahendeid.

Leedulased eksponeerisid end ühes kirikus, milliseid on Veneetsias muidugi palju rentida. Ekspositsiooni «Archi/Tree/tecture» nael, mis vähemalt mulle ka kõvasti pähe koputas, oli iidse puu känd koos juurestikuga. Kuraatorid näitasid seda kui sümbolit, mis juhtub siis, kui katkestatakse looduslikud ja kultuurilised juured.

Leedulaste uurimus juurtest ja nende katkemisest. Kui niisugune puu maha võtta, saab juurde vähemalt kaks parkimiskohta!

Austria paviljoni ekspositsioon «Agency for Better Living» võrdles kahte linnapoliitikat, vastandades Viini ja Roomat.

Viinis nimelt on juba sajandi jagu proovitud vältida seda, et kinnisvara saaks investeerimis- ja spekuleerimisobjektiks: suured maa-alad kuuluvad linnale, mis seab nende arengule väidetavalt inimeste huvist lähtuvad piirangud. Tulemuseks suur ja allasurutud hindadega üüriturg. Roomas seevastu valitseb linnaarenduslik vabadus, mis sunnib inimesi loovad olema, ilma selleta lihtsalt polegi sul mingit peavarju.

Austria paviljon võrdleb vaimukalt kaht linnahaldamise mudelit.

Üks linn reguleerib ülevalt alla ja teine alt üles. Jääb vaataja otsustada, kas parem on Viini stabiilsus või Rooma vabadus. Igal juhul muudavad kliimakriis, migratsioon ja kapitali liikumine eluasemeküsimuse poliitiliseks ja sotsiaalseks.

Teravatipuline katusetorn Ukraina ekspositsioonis.

Ukraina paviljonis uuriti traditsioonilise ja hädaolukorras tekkinud katuste küsimusi. Põhiliseks objektiks valiti ühe Ukraina vanaemakese iidne talumaja, mis hävis Vene pommi läbi ning mis hiljem ka taastati. Vanaemake ise oli näitusel eksponeeritud tahvelarvutis asuva AI konstrukti vahendusel. Selle vajadusest või mõttest ma aru ei saanud.

Muljetest pungil ja tulitavate jalgadega näitusekülastaja tervitab igat paviljoni, mis laseb tal natukenegi istuda. Luksemburgi paviljon Arsenale kompleksi teisel korrusel oli kui väike paradiis: pime ruum, kus sai lavatsile pikali heita ning kuulata ambient-muusikaga miksitud Luksemburgi linna- ja loodushääli.

Luksemburgi paviljon, rahuoaas kurnatud biennaalirändurile.

Kusjuures mingi kavala tehnilise nipiga ei tajunud keha seal lebades mitte ainult bassihelide värinat, vaid justkui kogu helispektri võnkeid. Kummaline. Peale minu meeldis seal kangesti lesida ka väikelastel.

Belgia paviljonis uuriti, kuidas saaks taimi ära kasutada näiteks «targa kodu» agentidena. Pole ju saladus, et taimed reageerivad keskkonna muutustele ja suudavad teatud tingimustel seda endale soodsas suunas häälestada. Kuraatorite idee järgi peaks tulevikus ehitatama hooneid, mis mitte ainult ei tarbi vähem energiat, vaid ka toodavad tervislikku elukeskkonda, kasutades ära taimede loomulikku võimet kohaneda ja keskkonda mõjutada.

Kanada bioloogiline arhitektuur.

Kanada paviljoni meeskond Living Room Collective – arhitektid, teadlased, kunstnikud – keskendub elava arhitektuuri ja biotehnoloogia ühendamisele. «Elav» installatsioon kasutab süsinikku siduvaid baktereid ning 3D-printimist kasvavate, muutuvate ja lagunevate arhitektuuriliste struktuuride uurimiseks. Nad ei tea ka ise, mis saab sellest eksperimendist biennaali lõpuks: millised konstruktsioonid surevad ja lagunevad ning kas miski üldse õnnestub.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles