:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/23/16864350t1h5bed.jpg)
Venemaa lagunemisest on kirjutatud raamatuid kuhjade viisi. Iseäranis palju ilmus Venemaa tumedat tulevikku ennustavaid teoseid pärast Nõukogude Liidu lagunemist, sest tundus, et lagunemine ei piirdu üksnes punaimpeeriumiga, vaid jätkub tsentrifugaalselt Venemaa sees. Sellele sekundeerisid mõttekodade ja ülikoolide raportid, kus samuti mängiti ideega Venemaa lagunemisest.
Aga ei läinud nii – Venemaa pidas vastu ja asus vastupealetungile.
Slovaki Juraj Mesíku järgi oli Nõukogude Liidu lagunemine juba kolmas kord, kui lääs Venemaa päästis – esimene kord oli pärast 1917. aastat ja teine kord Teise maailmasõja ajal.
Pigem võiks nõustuda Teise maailmasõja sellise käsitusega – Ühendriikide lendliis hoidis Nõukogude Liitu käigus –, aga pärast 1917. aastat oli lääne käitumine (Nõukogude) Venemaa suhtes palju ambivalentsem. Ei kutsutud Venemaad ju Pariisi rahukonverentsile ja Esimese maailmasõja järgne maailmakord pandi paika Venemaa osaluseta.
Neljas võimalus
Ukraina täiemahulise sõja puhkemine 2022. aastal andvat autori sõnul neljanda võimaluse Venemaa lagunemiseks.
Siin on ilu muidugi vaataja silmis, sest ega me keegi ju tea, kui palju võidab sõjas Ukraina ja kui palju Venemaa. See on ka loomulik, sest sõja ajal pole võimalik teada täit tõde ja mõni asi (näiteks brittide Enigma) tuleb avalikuks alles mitukümmend aastat pärast sõja lõppu.
Mesík hindab olukorda selgelt Ukraina kasuks, lugedes üles hädad ja õnnetused, mis Venemaad on sõjakäigul tabanud. Ta ignoreerib ukrainlaste kaotusi ja näiteks paljude ukraina meeste soovi mobilisatsiooni vältida (vt «Ukraina nahahoidja lubab ennem teha enesetapu kui sõtta minna»).
Samas – miks ka mitte? Võib ju võtta kõrvale ameerika realisti John Mearsheimeri intervjuu ajalehele Neue Zürcher Zeitung (06.05), kus too räägib, et Ukraina kaotab ja mingit sõbralikku lahendust silmapiiril ei ole. Lisatagu siia Eesti sotsiaal- ja muuski meedias levivad maailmalõpumeeleolud Ukraina suhtes.
Ses mõttes on Mesíku lähenemine pamflett, mitte igakülgne analüüs. Aga see on tema õigus. Sest kui autor tahab rääkida sellest, kuidas näeb Venemaa välja tulevikus (mitte enam ühtse riigina), peab ta olema veendunud Venemaa kaotuses.
Mesík läheb täispangale – tema jaoks pole lahendus Venemaa ohjeldamine, kuidagi kooseksisteerimine, vaid Venemaa häving. Ta räägib viiest D-st: demilitariseerimisest, depopulatsioonist, denatsifitseerimisest, denukleariseerimisest (vanasti oli see tuumadesarmeerimine) ja dekoloniseerimisest.
Eriti huvitav on Mesíku tuleviku Venemaa kaart. Väga julge on oletada, et Euroopa Liit võtab hallata Vene põhjaterritooriumi. Teatud mõttes on see väga jõuline edasiarendus kunagi Soome Euroopa Liidu eesistumisel välja käidud Põhjamõõtme kontseptsioonist, aga soomlased rääkisid toona ikka koostööst Venemaaga. Kardetavasti pole Euroopa Liidul säärast ressurssi, et hiiglaslikku territooriumi hallata (ligemale kaks miljonit ruutkilomeetrit).
Mesíku kirjeldust tuleviku riikidest Venemaa praegusel territooriumil on muidugi huvitav lugeda, kuid on küsitav, kui elujõuliseks need riigid osutuks. Paljuski oleks tegemist justkui mitme Gröönimaaga, mille territoorium ongi umbes kaks miljonit ruutkilomeetrit, kuid kus elab vaid 58 000 inimest. Sääraseid alasid on Venemaal palju.
Slovaki autor lähtub eeldusest, nagu sooviksid kõik Vene vähemusrahvad iseseisvuda. Ukraina sõda on samas näidanud, et Venemaa vähemusrahvad lähevad Venemaa eest sõtta ja mingit tsentrifugaalset efekti sõda ei vallanda.
Lõpuks jõuab Mesík kogu Venemaad hõlmava rahukonverentsini, mille mudeliks on Saksamaa ja Jaapani ülesehitamine pärast Teist ilmasõda. Kuid muidugi on Venemaa teistsugune ja autor isegi ei varja, et pigem tuleb Venemaal kasutada Morgenthau, mitte Marshalli plaani.
Henry Morgenthau oli 1944. aastal USA rahandusminister, kes töötas välja plaani Saksamaa tükeldamiseks ja agraarriigiks muutmiseks, koos industriaalse potentsiaali hävitamisega. George Marshall oli aga USA välisminister, kelle plaan nägi ette rahalist abi Saksamaale ja ülejäänud Euroopale ning Saksamaa sidumist Euroopa külge.
Sajandite sügavusel
Venemaaga kooseksisteerimist Mesík võimalikuks ei pea. Ta vihjab Vene imperialismi sajanditepikkusele traditsioonile. Kui natsid olid Saksamaal võimul 12 aastat, siis Vene imperialism on saanud juurduda sajandeid.
Siin langeb Mesíku visioon hämmastavalt täpselt kokku sellega, mida ütles mulle professor Mati Laur 2022. aasta detsembris: «Saksa rahvussotsialismi juured olid üsna pinnapealsed ja nendest jagu saada polnud teab kui raske. Vene imperialism ja militarism seevastu on elanud pea segamatult juba sajandeid ning ma ei näe ka lähitulevikus kahanemislootust.»
Mesíku raamatu juures on veel üks suur «aga», kuid see pole tema süü – Donald Trumpi administratsioon. Raamat on kirjutatud siis, kui võis arvata, et lääs astub Ameerika Ühendriikide juhtimisel Ukraina sõja asjus ühte jalga. Nüüdseks on sellest eeldusest järel vaid riismed. See muudab lääne ühtse lähenemise Venemaale pea võimatuks.
Mesíkut tasub siiski lugeda. Ta on julge, vaatab kaugele ja näeb seega strateegilist pilti. Mis peamine – erinevalt paljudest lääne autoritest ei karda Mesík Venemaad. Juba see on väga oluline.
RAAMAT
/nginx/o/2025/05/23/16864351t1h1a6f.jpg)
Juraj Mesík
«Vene impeeriumi vältimatu lõpp»
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Postimees, 2025
229 lk