/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2025/05/23/16864375t1h35b1.jpg)
- Eesti paviljon Veneetsias tõmbab tähelepanu julgelt katsega katta hoone valgete paneelidega.
- Interaktiivsed stsenaariumid kutsuvad külastajaid elamute renoveerimisdraamadesse.
- Paviljon käsitleb korterite soojustusprobleeme ja kogukondade suhteid renoveerimisel.
Kui eestlane Veneetsias mööda Garibaldi tänavat lonkides laguuni äärde jõuab ja sealt vasakule, Giardini poole pöörab, tabab teda déjà vu: nagu oleks jupike kodusest magalamäe majast siia sattunud. Romantiliselt laigulise pastelse krohvikihi asemel uhkeldab selle nurk kiiskavvalgete soojustuspaneelidega ja kodusest linnapildist tuttava kujundusega tänavasilt ütleb «Estonian Pavilion 25».
Maja ust lõgistab aktiivselt üks daam. Kas tal on külm, sest silt ukse kõrval pakub lahkelt: «Let me warm you!» («Las ma soojendan sind!»)? Eesti paviljon Veneetsia 19. arhitektuuribiennaalil on juba nii palju tähelepanu saanud, et daam (ühe Prantsuse erialaajakirja toimetaja) tahab sellega kindlasti tutvuda ning juba tund aega enne ametlikku avamisaega. Nii oluliseks peab ta teemat, mida Eesti paviljon sedapuhku käsitleb.
The Guardiani arhitektuuri- ja disainikriitik Oliver Wainwright on aga oma biennaaliülevaates sootuks vaimustuses: «Eesti paviljon paneb kõva laksu. Noorte naisarhitektide kuraatorikolmik suutis kuidagi välja kaubelda loa katta ühe silmapaistva laguuniäärse palazzetto nurk julmalt inetu valge paneeliga – põletav kriitika Eesti masinlikule kortermajade soojustusprogrammile. See on geniaalne visuaalne kild, mida toetavad kaasahaaravad lood elanike sisevõitlustest.»
Provokatsioon laguuni ääres
Erinevalt paljudest ekspositsioonidest, mis biennaali peakuraatori Carlo Ratti püstitatud motole «Intellekt. Loomulik. Tehislik. Kollektiivne» vastamiseks sirutuvad metafüüsilistesse sügavustesse, tegeleb Eesti väljapanek väga ihulähedaste probleemidega. Pool maailma üritab oma elukeskkonda jahutada ja teine pool soojendada.
Aastaks peame 2050 kliimaeesmärkide täitmiseks ja omaenda küttearvete huvides renoveerima 14 000 hoonet, millest on praegu tehtud 11 protsenti. Meie paviljoni kuraatorid Keiti Lige, Elina Liiva ja Helena Männa lahkavad neid probleeme kahel tasandil.
Eesti paviljoni kuraatorid
/nginx/o/2025/05/23/16864376t1h1e7f.jpg)
Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa tegelevad ressursitõhususe põhimõtete, renoveerimise ning kogukonna loomega.
Kõik on olnud Eesti Kunstiakadeemias õppejõud, tegeledes materjali korduskasutusega väikeehitiste puhul ning hoonete renoveerimisega alates hoone skaalast kuni naabruskonnapõhise planeeringuni.
Kollektiivi liikmed tegelevad doktoritöödes elamumajanduse ümbermõtestamise teemadega ning löövad aktiivselt kaasa nii eluaseme taskukohasuse teemades kui ka renoveerimisstrateegiate kujundamises.
Eesti paviljon asub aadressil Riva dei Sette Martiri 1611.
www.letmewarmyou.com
Esiteks, millist arhitektuurilist lisaväärtust niisugune vooderdamine annab? Kas iga hoonet saab käsitleda nii nagu mõnd nõukaaegse magala mikrorajooni?
Mõnusa provokatsiooni huvides kaeti laguuniäärse maja nurk soojustuspaneelidega, mis juba kaugelt silma paistavad. Nagu paviljoni komissarilt Johanna Jõekaldalt teada sain, äratasid need just soovitud tähelepanu, kusjuures heatahtlikku huvi ja nördimust Veneetsia kultuuripärandi lörtsimise üle oli umbes pooleks.
Soojustuspaneelid äratasid just soovitud tähelepanu, kusjuures heatahtlikku huvi ja nördimust Veneetsia kultuuripärandi lörtsimise üle oli umbes pooleks.
Teiseks tuleb siin mängu inimlik aspekt, ja see on märksa huvitavam. Seda oskavad hinnata kõik inimesed, kes kunagi on sattunud niisuguse olendi nagu Ühistu Koosolek elutsüklisse. Teatavasti võib see kord sündinuna omandada eneseteadvuse ning hakata ajama asju, mis koosoleku lihtliikmetele kaugelt üle pea käivad. Renoveerimisega seoses lisanduvad siia veel niisugused entiteedid nagu Pank, Arendaja, Ehitaja, Linnaametnik jt. Võta või jäta, see vastab täiesti Ratti biennaalimotole!
/nginx/o/2025/05/23/16864378t1hf9c5.jpg)
Eesti paviljoni sisenedes eeldataksegi külastajalt, et ta võtab endale ühe neist rollidest ja võib isegi vastava kleepsu rinda pista. Siis saab osaleda pooles tosinas stsenaariumis, mille on kirja pannud kuraator Elina Liiva ja videomängudramaturg Märten Rattasepp. Need stsenaariumid jutustavad, kuidas renoveerimisprotsess võib ka muuta seda, kuidas me omavahel edaspidi läbi saame, suhtleme, vastastikku väärtusi vahetame. Lustakalt neoonikarva plastmaketid annavad sündivatele draamadele lava.
/nginx/o/2025/05/23/16864379t1hc890.jpg)
«Meil oli alguses kümmekond ideed, aga lõpuks valisid kuraatorid välja kuus,» rääkis Rattasepp paviljoni avamisel. Ta on virtuaalsete maailma loomises kibe käpp, kirjutanud näiteks videomänge «Disco Elysium» ja «Pentiment» (viimane pälvis loojutustamise eest ka BAFTA nominatsiooni).
Kirjutajate eesmärk oli võimalikult väheste sõnadega palju öelda, sest tekstimassiividega lüüakse külastaja oimetuks paljudel väljapanekutel. «Alguses oli kuraatoritel plaanis see osa isegi kuidagi lavastuse vormis läbi mängida, aga see oleks juba väga mahukas ettevõtmine,» ütles Rattasepp. «Usun, et meie kuut üsna lühikest humoorikat vestlust on väsinud vaatajal lihtsam lugeda.»
Tema enda meelest on kõige paremini välja kukkunud stseen, kus üheks rääkijaks on Linn ise. Lõpuks oleme Linna silmis kõik üürikesed orgaanilised kübemed ajas. Samasugust lähenemist võib kohata ka videomängus «Disco Elysium» ja (siinkirjutaja meelest) China Miéville’i raamatus «Linn ja linn» ning Jaapani paviljonis arhitektuuribiennaalil.
Esinejale keerukas formaat
Eesti paviljoni pakutavast ja üsna vaimukast tervikust lõpuni osa saamine nõuab üsna palju tähelepanu, mis niisugusel massiivsel biennaalil on väärtuslik valuuta. Soojustuspaneeliga kaetud seinanurk töötab tõhusa sisseviskajana, seda enam, et meie väljapanek on erakordselt heas kohas, paremas kui kunagi varem: just kahe suure ekspositsioonitsentri Arsenale ja Giardini vahel.
Eesti väljapanek on erakordselt heas kohas, parimas, kui kunagi varem: just kahe suure ekspositsioonitsentri Arsenale ja Giardini vahel.
«Eesti paviljonis on tehtud katse luua omamoodi vanamoelist interaktiivset väljapanekut, mida väikese paviljoni mõõtkava ka võimaldab,» ütles Barry Bergdoll, Columbia ülikooli professor, kes ka pikka aega olnud MoMA arhitektuurikuraator. Mulle tutvustati teda kui «üht kõige paremini võrgustunud inimest arhitektuurimaailmas ja muidu ka väga intelligentset inimest».
/nginx/o/2025/05/23/16864381t1hc020.jpg)
«[Eesti ekspositsioon] käsitleb nutikalt Carlo Ratti nõuet tegeleda erinevate intellektivormidega. Kuid siin ei ole teemaks mitte tehis- ja inimintellekti või käsitöötehnoloogia vastandamine, vaid hoopis erinevad huvigrupid, kes osalevad nii suure kaaluga otsustes nagu hoonete energiatõhusamaks muutmine. See tõsine ja aktuaalne probleem on selgelt päevakorral nii Eestis kui ka mujal. Kas esitletud lahendus on kindlasti see kõige õigem? See on juba eraldi küsimus. Kuid paviljoni keskne teema on pigem, kuidas leida tasakaal elanike, omanike ja tehnoloogiate vahel.» võttis Bergdoll oma muljed kokku.
«Arhitektuuribiennaal on esinejale üks kõige keerukamaid formaate,» resümeeris Eesti Arhitektide Liidu president Aet Ader, kes on Veneetsias neid vaatamas käinud juba alates 2008. aastast, kui Eesti vedas Saksa ja Vene paviljonide vahele kõneka gaasitoru.
«Ülikeeruline on teha midagi, mis lööks vaatajat kahe sekundiga, aga samal ajal sisaldaks ka sügavamat ja mitmetahulist mõtet. Selle pärast ongi tõhus ettevalmistusperiood väga pikk, kuni kaks aastat,» ütles Ader, kes teab omadest kogemustest, kuidas biennaalil käimine tegelikult käib. «Kuraatorid peavad meeletult tööd tegema, et lõpuks esindada oma riiki, teiste riikide kõrval silma paista ning oma ideid mõtestatud kujul eksponeerida.»
/nginx/o/2025/05/23/16864380t1h63b6.jpg)
Ader hindab, et Veneetsias, kus üldse kõige viimane pulgake ja kivike kõige rangema kaitse all, üldse lubati ajaloolisse hoonesse auke puurima hakata ja see siis veel paneelidega katta. «Hea, et see luba saadi, see kõnetab vaatajat juba linnaruumis ja nii saab hakata juba oma (soojustamise) lugu rääkima.»
Niisugune korteriühistute teema on küll iseloomulik Eestile ja laiemalt post-nõukogude blokile, mille korteriturgu iseloomustab erakordselt suur omanike osakaal. Tänu ikka sellele, et meil erastati nõukaaegne elamufond osakute eest. Meist lääne pool aga on teised mehhanismid, kuid kliimaeesmärke peavad täitma nemadki. Minu silma all uudistas meie ekspositsiooni tähelepanelikult üks Dublini linnaametnik.
Ratti poolt ja vastu
Avamise vestlussaginas kuulsin pealt veel tunnustavaid jutte, kuidas tänavuse biennaali korraldusmeeskond oli olnud erakordselt võimekas alates hoone leidmisest, läbirääkimisest Veneetsia linnavõimudega kuni paviljoni ehitamiseni. Väidetavalt olla see lausa üks neid haruldasi kordi, kus kuraatorid ise ei pidanudki viimasel ööl veel akutrellidega vuristama, et avamiseks kõik valmis saaks. Sedapuhku organiseeris Eesti osalemist Veneetsias kultuuriministeerium.
Tänavuse biennaali korraldusmeeskond oli olnud erakordselt võimekas alates hoone leidmisest, läbirääkimisest Veneetsia linnavõimudega kuni paviljoni ehitamiseni.
«Carlo Ratti tehnoloogiavaimustus ei ole üldiselt minu tassike teed,» arvas Ader biennaalifookust laiemaks tõmmates. «Mind huvitavad eelkõige kunstilised, käelised, kontseptuaalsed teosed.»
«See on maitseküsimus,» kommenteeris värskelt, 1. mail Eesti arhitektuurikeskust juhtima asunud Kristiina Reidolv. Tal on varasem etenduskunstide ja teatrikogemus ning seega oli huvitav kõrvutada, kuidas arhitektuuribiennaalil asju aetakse.
/nginx/o/2025/05/23/16864377t1hd27d.jpg)
«Mulle väga meeldis Carlo Ratti kontseptsioon, mis võttis ühelt poolt fookusesse ruumikultuuri vastuse kliimakriisile ning seda pigem mõttelabori ja diskussiooniruumi formaadis, kus 66 riiki tegelesid ühel või teisel moel kliimasoojenemise teemaga. Teisalt oli biennaali fookuses ka interdistsiplinaarsus ehk arhitektuuri seos teiste (kultuuri)valdkondadega, mistõttu sidusid ekspositsioonid arhitektuuri sageli üllatuslikul moel nii muusika ja helikunsti, filmi- ja videokunsti, nüüdiskunsti ja etenduskunsti kui lõpuks ka tehisintellekti ja suurandmetega. Nautisin oma etenduskunstide tausta tõttu enim just performatiivseid ekspositsioone,» rääkis Reidolv, kes Eesti lähenemise juures hindas just teatraalset lähenemist ja dramaatikat.
Veneetsia arhitektuuribiennaal
19. Veneetsia arhitektuuribiennaal toimub moto «Intellekt. Loomulik. Tehislik. Kollektiivne» all.
Peakuraator Carlo Ratti, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi linnalabori juht ning arhitektuuri- ja konsultatsioonibüroo Carlo Ratti Associati kaasrajaja.
Avatud 10. maist 23. novembrini Veneetsias.