Heili Sibrits arvustab: aasta lavastus tehti jälle Tartus, nähtamatus teatris

Ma arvan, et see oli peaaegu et geniaalne. Pea viis tundi kestnud Tartu Uue Teatri «1985. Laskumine orgu» on teater, mida ma suure põlemisega tahan soovitada ja reklaamida, sest see on väga oluline lavastus tänases päevas – see lavastus ei räägi ajast 40 aastat tagasi, vaid just meist tänases kriisis, Eesti valikutest, igaühe vastusest.

Nagu selle lavastuse ühes mõjuvamas monoloogis öeldakse, siis kultuurimälu ja kultuur ja mälu on kõige alus. Kui me need kaotame, siis oleme nagu idud kartulil – need, kes pole kunagi päikest näinud, ning võivad end pöörata ükskõik kuhu. Helgur Rosentali esitatud monoloog tõi mulle meelde «Ühtse Eesti» Andres Mähari kuulsa katusel peetud per**e saatmise kõne...