Skip to footer
L, 21.06.2025
Ilm
Horoskoop
Kultuur
Saada vihje
Tellijale

Valu, ilu ja uhkus: baleriin Anna Roberta rollid hinge piiril (1)

Uuendatud 28. mai 2025, 09:44
  • Anna Roberta demonstreerib komöödiarollides lustlikkust ja vallatust.
  • Anna Roberta loob sügava väljendusrikkusega rolle balletilaval.
  • Anna kasvas üles balletitantsijate peres, alustades tantsimist noorelt.

Balletihooaeg on lõppemas ning tantsukriitik Heili Einasto kirjutab sel puhul Estonia esibaleriinist Anna Robertast. Mais ja juunis on teda veel võimalik laval näha. Lugege ja otsustage, kas tõttate piletit ostma!

Luigekostüümis Anna Roberta vallatu hundiratas läinud aasta Tantsupäeva gala lõpus on minu arvates talle väga iseloomulik: baleriin vallutab oma [traagiliste] rollide mitmeplaanilisusega, kuid selle kõrval on temas hulganisti vallatlevat lustakust, mis ootab vallandumist koomilistes rollides.

Anna Roberta jõudis nn tavapubliku (mitte balletihullude) radarile Anna Karenina rolliga Marina Kesleri samanimelises balletis (esietendus 2020). Väärikas baleriin ja pedagoog, aastakümnetepikkuse repetiitoristaažiga Aime Leis on meenutanud, et läks balletti vaatama eelarvamusega: «Mõtlesin, et noor Anna Roberta Anna Kareninana — no mis see ikka olla võib?! Aga vaatasin ja vaatasin ja ta hakkas mulle järjest rohkem meeldima. Sain aru, et Marina Kesler oli selle osa temale lavastanud, tema võimeid arvestades. See roll sobis talle ja kui etendus lõppes, tabasin end mõttelt, et nii noor neiu sai sellise rolliga nii hästi hakkama — see on suurepärane!»

Anna Roberta, «Anna Karenina». Roll sai omaks ja ilmselt paljudele on Marina Kesleri balletis Anna Roberta oma nimekaimu tantsides selle lavastuse «tõeline Anna».

Anna Roberta kommenteerib: «No tegelikult ei olnud see roll üldse mulle loodud, mina olin kolmandas koosseisus, saali taga nurgas. Aga kuidagi läks nii, et teised kaks kadusid eest ära ja mina jäin – ja tegin esietendust.» Roll sai omaks ja ilmselt paljudele on Marina Kesleri balletis Anna Roberta oma nimekaimu tantsides selle lavastuse «tõeline Anna», lummav oma salapära, mõistatuslikkuse, eatu noorusega. Ja uhkusega, mis ta rongi ette hüppama sunnib – sest pilgatu ja põlatuna ta elada ei suuda. Selles tema elu viimases teos väljendub trotslik väljakutse sellele ühiskonnale, mis paneb pahaks tema kui naise avalikku ekskurssi oma erootilise külje avastamisse ja väljaelamisse.

Anna Roberta lähiajal Estonia laval

  • 29. mai «Tramm nimega Iha»
  • 12. juuni «Luikede järv»
  • 22. juuni «Luikede järv»
  • Anna Roberta koreograafiline miniatüür on kavas Estonia noorte koreograafide õhtul 13. ja 15. juunil

Selle eest, et ta kolmandast koosseisust esietenduseni jõudis, tunnustab ta oma erialaõpetajat Kaja Kreitzbergi, kuigi «ma olin kogu kooliaja temaga nugade peal. Aga ta õpetas mulle nii palju! Sest tema rääkis, kuidas ta Võõrasema rolli «Lumivalgekeses» õppis viimases koosseisus, aga tegi kõikides proovides täie jõuga kaasa ja kui siis kellegagi midagi juhtus, oli ta valmis lavale minema. Nüüd täiskasvanuna oleme suhted ära parandanud, hindan tema arvamust ja nõu väga kõrgelt.»

Hiljem rääkis valmisoleku kohta sama Teet Kask: «Iial ei tea, millisel hetkel on sul võimalik kedagi asendada ja kui sa lased selle võimaluse käest, ei pruugi sa seda teist korda saada.» Annale meeldib vana-Rooma filosoofi Seneca tsitaat «õnn on see, mis juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega». «Mul on oma karjääris mitmel korral rollidega väga vedanud, sest olen olnud õigel hetkel õiges kohas, aga ka seetõttu, et ma ei karda rasket, intensiivset tööd ja väljakutseid.»

Anna Roberta «Anna Kareninas». Vronski rollis Jevgeni Grib.

Rolle ette valmistades Anna loeb palju, sest kirjanduslikus materjalis on tihti tegelasi põhjalikult lahatud, ning see aitab rolliloomes leida seda, mis just teda kõnetab. Lugemist soovitab ta ka teistele rolli loovatele artistidele.

Anna Roberta

Eesti balletitantsija Anna Roberta (kodanikunimega Anna Roberta Lahesoo; sündinud 9. veebruaril 1999)

Rahvusooperi Estonia esitantsija ning Eesti teatrikunsti aastaauhindade 2023. aasta Eesti Teatriliidu balletiauhinna laureaat. Lõpetanud 2009. aastal Kaie Kõrbi balletistuudio ja 2017. aastal Tallinna Balletikooli (kiitusega Kaja Kreitzbergi klassi). 2017. aastast on ta Eesti Rahvusballeti tantsija. 2020. aasta sügisel sai temast Eesti Rahvusballeti nooremsolist, 2022. aastal solist ja 2023. aastal esitantsija.

«Kui keegi ei suuda raamatut lugeda, siis saab internetist kindlasti leida inimese, kes on seda lugenud ja sul on võimalus guugeldada ja leida 10-15 erinevat viisi, kuidas inimesed on sellesse karakterisse suhtunud. Näiteks mõni inimene leiab, et see, et Anna tapab ennast lõpus ära, on õige ja õiglane. Ning on kirjutanud selle kohta kolm-neli lehekülge selgitust, võttes välja need hetked, et kuidas Anna läkski hulluks ja kuidas on õigustatud, et tegelikult ta ju tekitas valu oma abikaasale, ta tekitas valu oma lastele, ta tekitas valu oma armukesele. Praegu saab kasutada ChatGPT abi ja lasta teha raamatu kokkuvõtteid või filtreerida välja olulist materjali. Ja kui sa loed seda, saad sealt omaks võtta selle, mis sinuga kuidagi sümpatiseerib.»

Baleriin Anna Roberta: «Ma alati mõtlesin, kui me tantsisime «Luikede järve» 1. vaatuses valsi algust, et vot mina olen see tüdruk, keda prints täna märkab ja siis me abiellume!»

Peale lugemise vaatab Anna, kuidas teised tantsijad sama rolli teevad. Ta käib alati kolleege vaatamas ning paneb oma muljed pärast kaustikusse kirja. Ta on vaadanud enamikke etendusi, milles ta ise pole tantsinud, sest «see aitab; see, kuidas teised inimesed näevad mingit detaili, millele sa ise ei ole võib-olla isegi mõelnud. Ma olen mitu korda pärast «Anna Karenina» etenduse vaatamist mõelnud, aa — ma tahan mingit liigutust, detaili, emotsiooni järgmine kord selles stseenis proovida. Ja veel, kui vaatad etendust saalist, siis näed, kuidas roll mõjub suurel laval ja kas räägitud lugu jõuab publikuni või mitte. Etenduse vaheajal käin ringi ja tunnetan emotsioone või kuulan möödaminnes lausekatkeid, et saada aru kuidas publiku suhtumine on. Teatrikriitika on kasulik, aga ka tavavaataja hinnang on üliväärtuslik ja seda on peale etenduse lõppu tihti võimatu saada, kuna meil puudub täielikult mugav tagasisidestamise võimalus.»

Anna Roberta tunnustused

  • 2015 konkursi The Nordic Baltic Ballet Competition poolfinalist
  • 2016 balletikonkursil Liepājas Grand Prix ja I koht
  • 2016 Tallinna rahvusvaheline balletikonkursil III koht
  • 2019 Rahvusooper Estonia aasta kolleegipreemia laureaat
  • 2020 aasta Postimehe «100 nägu» Tõusev Täht
  • 2021 MyFitnessi aastaauhind kategoorias «Parim naistantsija»
  • 2022 konkursi Helsinki International Ballet Competition finalist
  • 2023 Eesti Teatriliidu balletiauhind (Medora lavastuses «Korsaar», Lydia lavastuses «Õhtused majad», peretütar lavastuses «Kratt», lumekuninganna lavastuses «Pähklipureja» (kõik Eesti Rahvusballett) ja osatäitmine lavastuses «Flesh» (Narva Ooperipäevad)

Anna Roberta sündis balletitantsijate perre ning kasvas teatris üles. «Kõõlusin ja vaatasin proove ning minu jaoks oli täiesti loomulik käik minna balletikooli. Kuigi ma ei mõelnud kohe tantsijakarjäärile, siis mulle oli kaasa sündinud soov liikuda ja tantsida. Tegin iluvõimlemist, veidi tõsisemalt alustasin balletti seitsmeaastaselt Kaie Kõrbi balletistuudios ja peale neljandat klassi läksin balletikooli,» selgitab tantsijanna.

Balletikoolis ei olnud kerge, eriti kui Anna venis pikaks. «Kui mina õppisin, tegid laval ilma Eve Andre, Luana Georg ja Sergei Upkin, kes kõik on väiksemat kasvu ja häbenesin väga oma pikkust. Mäletan olukorda, kus koolis keegi ütles, et Svetlana Zahharova on veetlev oma 173 cm juures ja mulle jõudis pärale, et ka pikk baleriin on ilus. Ja kui siis Alena Shkatulat nägin, kes ka pikem tantsija, sain aru, et ma ei pea end kuidagi väiksemaks tegema või küürutama ega oma pikkuse pärast häbi tundma.»

Tallinna Balletikooli gala 2017

Anna meenutab oma esimesi rolle laval, mis, nagu balletikooli õpilastele tavaline, tähendavad enamasti «elavat dekoratsiooni» laval, olgu siis õukondlasena, lille, luige või «inimesena rahva seast»: «Kui ma «Uinuvas kaunitaris» olin õukondlane III vaatuses, siis seisin, selg vastu seina, terve vaatuse ja no tõesti – seal rolli ei ole. Aga kui karakteril on mingi liikumine, natuke tantsu, siis saab juba rolli luua,» rääkis Anna MUBA õpilastele.

«Kui ma esimest korda «Luikede järves» kaasa tegin, olin ainult IV vaatuses ja usun, et olin tollel hetkel kõige emotsionaalsem inimene laval, sest teised olid juba kolm vaatust tantsinud ja väsinud, aga mul oli energiat nii palju. Pärast Marina Volkova tuli ja ütles mulle, et ma olin kõige ilusam luik. Hiljem kui tantsisin rühmatantsijana etendusi, lõin oma rollid, lihtsalt et lõbus oleks. Ma alati mõtlesin, kui me tantsisime «Luikede järve» 1. vaatuses valsi algust, et vot mina olen see tüdruk, keda prints täna märkab ja siis me abiellume – ei abiellunud loomulikult ühelgi etendusel, aga see lõi eleva ja rõõmsa meeleolu ning ka teisel tantsijatel su ümber on kergem kui loote koos rolle ja elate seda lugu laval.»

Anna Roberta «Korsaaris», Conradi rollis William Newton

Odette-Ottilie kaksikroll «Luikede järves», mis on üks naistantsijate unistuste rolle, on proovikivi nii tantsutehniliselt kui ka emotsionaalselt. Anna Roberta Odette on kohtumisel printsiga väga hirmunud: «ainus mees, kellega ta kokku on puutunud, on Rotbart, kes on talle ainult haiget teinud». Kuid printsi vaimustus suudab Anna Odette’i adagio vältel üles soojendada, tekitada usaldus, et see mees on teistsugune, kuid temas säilib ikkagi kerge reserveeritus ja ebalus – ta armastab, kuid see tunne on nii uus, et ta ei oska sellega täielikult toime tulla. Anna Ottilie mõjub ülemeeliku, vingerpusse armastava tütarlapsena, kes võrgutab printsi lustlikult, peaaegu tagamõtteta. Kasvanud elu- ja lavakogemus on rollile andnud lisavärve ja -toone, kuid Anna vahetu siirusega vallutav Odette ja sensuaalselt vallatlev Ottilie on ainulaadne kombo.

«Kuningas Päikest» lavastades nägi Teet Kask just Annat Neiuna Roosas, kuid juhtus nii, et seda rolli tegi ta aasta pärast esietendust. Vahetult enne esietendust juhtus Annal «Luikede järve» I vaatuse ajal laval trauma ja ta oli pikalt rebestatud kõõlustega haiguslehel.

Anna Roberta Blanche’i rollis balletis «Tramm nimega Iha»

«Ootasin aasta aega oma esietendust. Aga ma käisin õpetamas ja aitamas ikka, sest teised koosseisud ei teadnud nii palju kui mina. Ja iga kord, kui ma kohal käisin ja vaatasin, oli loomulik ise mõelda, et kuidas ma seda hetke teeks. Seega jälgisin ja panin endale tulevikuks märkmeid kirja. Ma vaatasin ära kõik saali läbimängud ja kõikide koosseisude esietendused. Mul oli palju rohkem aega analüüsida seda rolli, kui mul oleks olnud siis, kui ma oleksin teinud esietendust ja sain seeläbi valida, kuidas oma karakterit arendada.»

Annal õnnestus tabada selles karakteris peamist – süütut erootilisust. Neiu Roosas on ühtaegu siivas ja võrgutav, tagasihoidlik ja ahvatlev. Ta on siiralt võlutud kuningast, ta imetleb – ja samas pelgab ning häbeneb teda. Anna selgitab: “«Me istusime Louis osatäitja William Newtoniga maha ja rääkisime oma suhetest. Neiu Roosas on ju tegelikult 4-5 kuninga armukese koondpilt. Tema süütuse ja sensuaalsuse kompott ilmselt mõjub erootiliselt ahvatlevana. Ma lugesin ajalugu ning sain aru, keda lavastaja ette kujutas ja mis nurga alt Neiu kuningat võluma hakkab.»

Lavastaja mõistmine ja sujuv koostöö on Anna jaoks etenduse õnnestumise jaoks määrava tähtsusega. «Oleme kõik proovisaalis selleks, et tuua lavale parim võimalik tulemus. Mulle meeldib, kui valitseb avatud õhkkond, kus antakse ruumi katsetada ja eksida. See nõuab aga usaldust ja vastastikust austust, mida on vahetevahel raske leida. Seda magusam on, kui selline olukord ette juhtub.»

Süit valges, Anna Roberta

Samuti hindab tantsija ausat tagasisidet: «Kõik kriitika, mis on antud siiralt sooviga etendust parandada, on väärtuslik. Ei ole mõtet öelda halva asja kohta hästi, kui saaksime ausalt rääkida ja paremini teha. Ma olen ise oma töö suhtes väga kriitiline, seega võlts kiitmine mulle ei mõju. Ausus ja avatus on oluline kõigi osapoolte vahel: juhist tantsijateni välja. Kui noorena hoidsin palju arvamusi enda teada, siis nüüd katsun olla avatum kõigiga, kaasa arvatud proovisaalis oma partneritega.»

Kuigi Estonias püsipartnerlusi ei ole, on Anna sagedased partnereid olnud William Newton, Jevgeni Grib ja Joel Calstar-Fisher. «Mul on vedanud, sest mul on partnerid, kellega on väga kerge suhestuda. Kõik on sellised inimesed, kellega on väga kerge keemiat tekitada. Ja siis sealt edasi on juba palju lihtsam töötada ka rollide kallal: neil on visioon oma tegelasest, sinul oma tegelasest samuti ja kui paneme kokku, siis peab tekkima õige suhe – ja nendega alati tekibki.»

Jevgeni Grib oli Anna partner nii «Anna Kareninas» (Vronski), «Kratis» (Sulane), «Õhtustes majades» (Dietz). «Jevgeniga me mõistame teineteist väga hästi, sageli ei peagi palju midagi seletama, vaid oleme kiiresti ühel lainel, no eks me ole sama kooli kasvandikud. Mõlemad oleme ka emotsionaalsed tantsijad ja meil koostöö üldiselt klapib, laval on temaga alati lõbus ja turvaline olla.» Üks omapärasemaid koostöid Jevgeni Gribiga oli Marina Kesleri lavastatud 30-minutiline «Rigoletto» Vanemuise Ooperisümbioosi päeval 2023. juunis, kus Grib kehastas hertsogit (aariad tulid lindilt) ja Anna Gilda sisemist mina (laulis Elina Nechayeva), milles põimusid nii huumor kui traagika ja seda ka kehakeeles: pilkudes, peapööretes, tantsukombinatsioonides.

Anna Roberta balletis «Sisalik»

Ja kuigi Annat teatakse eelkõige tema dramaatiliste rollidega, ei ole huumor talle üldse võõras. Juba Helsingi balletikonkursile minnes – otsuse, mis sündis üsna viimasel minutil – võttis ta lisaks klassikanumbritele kaasa enda tehtud veidi eneseiroonilise humoorika soolo, milles näeb samasugust lustlikkust, mis iseloomustas tema Peretütart. Vallutavat vallatlemist demonsteerib ta Freudi isiksusetüüpitel põhineval «Avatud ukses» (balletiõhtu «Must/ valge») ja «Pulcinella» Naine valges.

Repetiitoritest meenutab Anna hea sõnaga Elita Erkinat, kes on selline «vana kooli õpetaja, kellele on oluline lavaline keemia ja see, kuidas me partneriga koos tantsima. Meil oli temaga väga palju proove, kus me võtsimegi selle aja, et tegeleda näitlejameisterlikkusega, isegi kui koreograafia ei olnud veel selge.

«Kui ma Luike õppisin, ei olnud mingit probleemi võtta poolteist tundi prooviaega ja öelda, et me nüüd tegeleme selle variatsiooniga, sest vahel katsin terve näo, aga ise ma end ju kõrvalt ei näe. Õnneks tal jagus kannatust minuga tegeleda, selle üle olen tohutult tänulik. Noore tantsijana mind aitas väga palju ka see, et ma küsisin vanematelt tantsijatelt nõu. Üldse tuleb elus julgeda küsida ja uurida, sest keegi ei taha, et sa läheksid oma esimest rolli tegema ebakindlalt. Kõik tahavad aidata, väga vähesed soovivad sulle halba.»

Annale meeldivad dramaatilised rollid, nagu Blanche balletis «Tramm nimega «Iha»». Seda rolli ette valmistades Anna muidugi luges läbi näidendi ja töötas dramaturgiga, kes aitas kõik karakteri tunded avada. Selles rollis «tuli läbi mõelda asjad, mis Blanche'i innustavad, miks ta nii käitub, mis on lavastust läbiv joon Blanche’i puhul. Süütunne kannab naist läbi terve etenduse ja seda tuleb enda sees kanda, et kõik otsused, mida Blanche teeb, tulenevad sellest taagast.»

«Sellise etenduse puhul on väga oluline sind ümbritsev tiim. Mina töötasin Daniel Kirspuu ja Eve Mutsoga ja see oli ülimalt meeldiv koostöö. Tundsin end väga hoituna ja tekkis usalduslik õhkkond, kus sain alati katsetada, nõu küsida ja arutada. See on nii kandva rolli puhul vajalik, et ma ei tunneks end üksinda. Lisaks saime töötada koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ja lavastaja Nancy Meckleriga, kes lisasid dramaturgiliselt uusi detaile ja selgitasid meile enda vaatepunktist karakterite olemust. See on lavastus, mis nõuab tantsijalt palju mõttetööd, iseendast arusaamist, näitlejameisterlikkust ja sinna kõrvale ka tehnilist täpsust. Kui mõne aspektiga pole tööd tehtud, siis on laval kohe näha, etendus jääb tühjaks ja kõledaks.»

Tänavusel hooajal sai Anna kaasa teha kahes täiesti uues lavateoses, mille koreograafia loomisel lavastajad tema isiksust ja võimeid arvestasid: need olid Nüüdisaegne naine Jevgeni Gribi «Valgus maailma lõpust» ja nimiosa Marina Kesleri «Sisalikus». Mõlemas saab Anna rakendada oma «erku kehanärvi» — kui kasutada Aime Leisi väljendit, sest rollid nõuavad voolavat kehaplastikat ning just kehaliselt avalduvat näitlejameisterlikkust. Kuid lisaks sellele suudab Anna mõlema rolli muuta müstiliselt võrgutavaks, millega ta vallutab nii oma lavaloo partneri kui ka publiku.

Kuid ka klassikaliste rollidega, milles sageli nähakse vaid tehnilist poolt, on kasulik töötada karakteriga, balleti taustaga. Näiteks «Korsaar» põhineb Byroni luuleteosel «Korsaar», «mida pole nii kerge lugeda ja mis ei ole piisavalt Medora tegelasele keskendunud, et saada kätte head materjali karakteriloomeks. Allika puudumisel aitab see, kui vaatad ja analüüsid varem lavastatud lavastusi. Mina vaatasin läbi kõik vene, ameerika ja prantsuse «Korsaarid», mis internetis olemas olid ja kasutasin sealt leitud materjali inspiratsioonina, et oma karakter luua.»

Ainult vormimängul põhinevaid rolle on Annal tulnud luua vähe. Meenuvad «Serenaad» ja «Süit valges”». Siin on rolli loomisel abiks muusika. Ja kuigi lavastajad ei eelda rolli või karakteri loomist, siis «ega keegi keela ka. Siin võib teha, mis tahad, niikaua kui püsid muusikas ja teed sammud õigesti, seni kuni lavastaja rahul on. Ja tegelikult rolli loomine on ka väga palju see, kuidas sa laval käitud, millise kvaliteedi ja impusliga sa liigutusi sooritad. Unistav ja pehme karakter liigub aeglaselt ja laialt, seevastu terav ja jõuline karakter kasutab kiireid äkilisi liigutusi. Liigutus ei pruugi muutuda, kuid musikaalsus ja tehniline sooritus annab tegelase iseloomu edasi. Ainult sellest, et sa ise midagi laval tunned, ei piisa, see peab saalist näha olema. Selles osas on palju abi fotodest ja videotest.»

Anna isa Rünno Lahesoo on väga hinnatud balletifotograaf; teatrifotograaf ja -videograaf on ka Anna elukaaslane Veljo Poom. Fotosid vaadates «näed näiteks, milline joon peab olema pikem, kus sa pead vaatama teise kohta. Sageli ka filmime prooviperioode, sest pead olema teadlik, kuidas sa välja näed; millised liigutused ei ole sinu tugevused ja kuidas seda varjata. Vahel piisab minimaalsetest muutustest - räägime sentimeetritest - ja sooritusel on täiesti teistsugune kvaliteet.»

Kuigi Anna ütleb, et tal pole kindlaid unistuste rolle, vaid hindab alati seda rolli, millega parajasti tööd teeb, siis ta nendib, et põnev oleks tantsida Juliat ja Giselle’i. «Ma olen meie teatris pikemate tantsijate hulgas ja mulle on alati öeldud, et need tegelased on noored ja seetõttu tillukesed tütarlapsed, aga see ei ole tegelikult kusagil kirjas. Ülejäänud maailmas tantsivad noori tütarlapsi nii pikad kui ka lühikesed tantsijad, meie teatris on see millegipärast teisiti. Mulle väga meeldiks sellist romantilist rolli proovida – teha läbi areng noorest, õnnelikust tütarlapsest millegi uue, võõra ja täiskasvanulikumani - kas siis keelatud armastuse või murtud südame vaatepunktist See on tohutu areng, mida ühe etenduse sisse mahutada ja ma arvan, et mulle meeldiks selline väljakutse. Mõlemal on need hulluse ja meeleheite hetked, mis mind alati tõmbavad. Lisaks on mõlemad traditsiooniliselt tehniliselt väljakutsuvad rollid. Minu pikkuse tõttu kiputakse arvama, et väikesed hüpped (mis on peaaegu terve Giselle teine vaatus) ei ole minu tugevus. Tõestaksin hea meelega vastupidist.»

Kuigi Anna elu keskpunkt on viimased 15 aastat olnud Eesti Rahvusballett ja tants, õpib ta 2024. a sügisest Tartu Ülikoolis infokorraldust: «Avastasin, et täitsa tore on täiesti uute ja teistsuguste asjadega tegeleda. Tahtsin tegeleda millegi teistsugusega ja esimest korda elus leidsin töö kõrvalt ka aega. Varasematel aastatel oli mõeldamatu, et saaksin oma tähelepanu niimoodi kahe asja vahel jagada ilma, et mu tantsutehnika ja seeläbi minu enda tervis sellest kannataks. Ka nüüd on vahel ajast puudus, kuid õpin vaikselt koormust tasakaalustama. Lisastress tasub ennast ära, kuna uued teadmised ja tutvused (eriti minu kursusekaaslaste näol) on siiamaani olnud hindamatu väärtusega.»

Anna Robertaga vestles Heili Einasto

Anna Roberta rollidest olen Heili Einasto kirjutanud veel

Kommentaarid (1)

Märksõnad

Tagasi üles