INTERVJUU ⟩ Mari Roosvalt: «Need autorid on ikkagi paremad, kes oskavad joonistada. Igasugused nõksud lõputult ei aita»

Mari Roosvalt oma ateljees. Ateljee sai ta küpses eas, seni maalis kodus. Foto: Tairo Lutter

Akvarellist ja maalikunstnik, staažikas pedagoog, Eesti Kunstnike Liidu auliige Mari Roosvalt saab 30. juunil 80. Seda tähtpäeva tähistab tarmukas daam kahe näitusega: Haapsalus Okase muuseumis saab 13. juulini vaadata «Voyage, voyage, voyage’i» ja 30. mail avatakse Tallinnas Vabaduse galeriis «Oma aeg, oma luba».

Kuidas Mari Roosvaldi kunstnikukäekiri on aastatega kujunenud, saab vaataja aimu Harry Liivranna kureeritud näituselt «Voyage, voyage, voyage». Väljapanekus on suur osa konkreetsetel reisimälestustel, aga seda võib võtta ka kui ajarännakut, sest ekspositsioonis on üks kunstniku varasemaid loodusmaale, mille ta tegi ERKI sisseastumiseksamiteks.

Näeme, kuidas kunstnik on sellest ajast peale otsinud maalis ja akvarellis uusi väljendusvõimalusi, loonud oma autoritehnika. 1980. aastatel abstraktses laadis maalinud ja 1990. aastate algupoolel abstraktset ekspressionismi viljelenud autor alustas sama kümnendi teisel poolel kollaažidega, kasutades oma õlimaalides fotosid, trükitud tekste või muid ootamatust toovaid materjale. Uue aastatuhande algusest on akvarell, sageli ühenduses kollaažiga, muutunud ta loomingu oluliseks osaks – ta on leidnud isikupärase, tundliku väljenduslaadi, nüansirikka värvi ja faktuuriga segatehnika.

Mari Roosvalt

• Pärast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1969. aastal töötas Tallinna 46. keskkoolis, siis Tallinna Kunstikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis kunstiõpetajana, alates 1992. aastast EKAs üldmaali õppetooli ja kunstiüldainete keskuse juhatajana.
• Aastail 2001−2006 oli erakorralise professorina EKA Avatud Akadeemia juhataja, hiljem Avatud Akadeemia eelõppe koordinaator ja vabade kunstide õppekava juht.
• Kõige selle kõrval juhtis 2003. aastal Haapsalus avatud Evald Okase muuseumi, mis enne renoveerimist tegutses suvemuuseumina, näituste programmi kokkupanemist. Nüüd jätkavad ta tööd seal Mara Ljutjuk ja Üla Koppel.
• Maalikunstniku ja akvarellistina on Mari Roosvalt viljakas autor, kellel on toimunud alates 1979. aastast, mil ta astus Eesti Kunstnike Liitu, üle saja isikunäituse, ta on osalenud sadadel grupi- ja üldnäitustel.
• Tema tegevust on tunnustatud mainekate autasudega ehk Konrad Mäe medaliga (2006), Kristjan Raua preemiaga (2024), Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2025).
• 30. maist saab Vabaduse galeriis vaadata Katariina Pruusi kureeritud väljapanekut «Oma aeg, oma luba», mis esitleb 1990. aastatel valminud erinäolisi teoseid, jutustades loo kollaaži sünnist Mari Roosvaldi loomingus.
• 1. juunil kell 13 algab Haapsalus näituse «Voyage, voyage, voyage» publikuprogrammi raames vestlus, kus kuraator Harry Liivrand ja kunstnik Mari Roosvalt räägivad loomingust ja reisidest.

Liivrand, kelle kunstiõpetaja 46. keskkoolis oli Roosvalt, märgib: «Sellest alates võime rääkida Mari Roosvaldist kui suveräänsest loojast, kelle pildiruum omandab teravuse justkui fotoreaalsus, kuid mida samas täiendab abstraktne maalikeel. Roosvalt kujundab iseenda autoritehnika, milles kandvat rolli hakkab mängima ülevärvitud foto või kirjafragment ja mida ta modelleerib pastoosse värviga, nii et tulemus meenutab juba kolmemõõtmelist bareljeefi. Mõnikord kleebib kunstnik lõuendile veel reisil leitud väikse ready made’i, süvendades taotluslikult pildi ruumilisust. Kompositsioonides kasutab Roosvalt enamasti isiklikke fotosid ja ajaleheväljalõikeid; reisidel on ta kirglik ja aktiivne fotografeerija, kel on head silma detailide leidmisel. Maalides kontekstualiseerib Roosvalt motiivi aga alati maalikunstniku identiteedist lähtuvalt – maalimeedium oli ja jääb talle esmaseks väljendusvahendiks.»

Samas Mari Roosvaldi loomingulised otsingud kestavad. Põnevusega ootame, milliste teostega ta nüüd Vabaduse galeriis üles astub, sest tema käekiri on loometee jooksul nii palju muutunud. Miks on see nii?

«Niisuguse isa kõrval on väga keeruline olla kunstnik ja kunstnikuna läbi lüüa,» nendib Mari Roosvalt, akadeemik Evald Okase vanim laps.

Ometi pürgisite kunstnikuks?

Aga ma olen väga sitke ja läksin oma teed. Alguses tahtsin õppida hoopis kinokunstnikuks. Mind on eluaeg huvitanud foto – see on vist ka mul veres, sest isal olid kaamerad ja ta pildistas-filmis kogu aeg. Ma olen kogu aeg edasi läinud oma katsetustega, saamaks läbilööki, et mind hakataks aktsepteerima. Viimaks jõudsin oma praeguse tehnika juurde, mida ma nüüd juba aastaid viljelen ja millest ma lahti ei saa.

Mari Roosvalt, «Haapsalu linnus», 2018. Foto: Stanislav Stepaško

Alguses tegin kõike käsitsi ja ikka maalipõhiselt. Praegu on ka see maalisoov kõige tähtsam, aga tehnilises küljes avastan kogu aeg midagi uut. Minul on piltidel kihtide moodustamine põhiline. Tänavu akvarellisin palju − jälle uus võimalus! Aga see pole päris kollaaž. Põhiline on ju teose kompositsioon ja see on mul kaasa sündinud, geenides.

Kooliajal lummas mind geomeetriline abstraktsioon, mida soosisid minu juhendajad Lepo Mikko, Ilmar Kimm ja teised õppejõud. Aga diplomitööks ma ei tahtnud teha tavalist maali ja kuna oli võimalik monumentaalkunsti valida, siis tegin Valve Pormeistri projektile Valgeranda vitraaži kavandid. Dolores Hoffmann andis meile monumentaali. Tüki sellest teostasin tsemendi sisse Valgevene klaasitehases Neman, kus toona töötasid mõned Eesti klaasikunstnikud.

Teie käänulisel loometeel ootab iga kurvi taga üllatus. Kas stiilimuutustel on oma ajendid?

See on olnud üks otsingute tee, kuidas oma ideid vormistada – ja selleks on ju mitmesuguseid tehnikaid.

Kunagi käisime Unoga (Mari abikaasa Uno Roosvalt – toim) jalgsi igal pool Eestis. Pulmareiski oli meil rännak Saaremaal. Hakkasime ühest otsast pihta ja ööbisime kusagil lakas ja hommikul rühkisime edasi. Muidugi olid meil alati maali- ja joonistustarbed kaasas. Uno oskas väga hästi teha kriitidega pastelle, siis minagi õppisin selle tehnika ära, aga tegin küllalt palju akvarelli, mille tehnilise külje omandasin Aleksander Pilari kursustel käies.

Mina olen selle põhimõttega, et kunstis peab ikkagi olema teatud pagas, akadeemiline oskus, mida paraku praegu eriti ei hinnata. Need autorid on ikkagi paremad, kes oskavad joonistada. Igasugused nõksud lõputult ei aita…

Alguses matkasime igal suvel niimoodi külast külla. Pärast asendusid need kodumaa retked kaugemate reisidega. Reisidel teed ikka rohkem fotosid. Kui sõidad kusagile bussiga, siis ei jõua seal joonistada ega maalida. Olgugi et oma esimesel, 1966. aastal kaks kuud väldanud välisreisil Itaalias ma joonistasin palju. Kahjuks nüüd ma ei leia neid pilte üles.

Toona sain koos isaga ema asemel Itaalias käia. Meie grupi teised liikmed olid Venemaalt pärit kunstnikud ja kunstiteadlased, meid sõidutati mikrobussiga mööda maad ringi. Näiteks käisime Veneetsias, ma olen ka Vesuuvi näinud – hiljem polegi enam sinna saanud, ehkki olen Itaaliat põhjalikult tundma õppinud. Samuti on Hispaania mulle tuttav.

Mari Roosvalt, «Veneetsia XII», 2007. Foto: Repro

Oma ateljee sain ma küpses eas. Seni maalisin kodus. Kui me Maarjamäele oma majja kolisime, siis seadsime esialgu elutuppa ateljee, kus me mõlemad Unoga töötasime. 1980ndatest pärit interjöörimaalid ongi maalitud siin, sest ülemine korrus polnud veel valmis. Võrreldes minu lapsepõlvekoduga Härjapea tänaval oli uus elamine küll avaram, aga kahekesi maalida polnud ikkagi ruumi. Seda perioodi meenutab keset tuba kõrguv stafelei, millel nüüd on Adamsoni maal. Aga elutoa väga huvitav valgus lummas mind siis ja lummab praegugi.

Kuidas te autoritehnikani jõudsite?

Kõigepealt katsetasin ekspressiivset abstraktsionismi, aga kui 1994. aastal nägin Norras ühe kunstniku töid, mis polnud üldse kollaažid, aga neis oli sellist kujundite hoogu, siis hakkasin mõtlema, et võib-olla see stiil sobib ka mulle, ja see inspireeris mind. Tõin järk-järgult teostesse inimesi, siis hakkasin kleepima põhiliselt fotosid. Kollaažifotod pildistasin ise ja sulatasin need maalimisprotsessis akvarellitervikusse. Need fotod on meenutus, mida olen ise kogenud või avastanud. Pean oluliseks esteetilist tervikut, kompositsiooni ja koloriidi tasakaalu, erinevate meediumite kõnekat segunemist.

Mari Roosvalt, «Mäng Berliin», 2014. Foto: Stanislav Stepaško

Olete aastakümneid olnud õpetaja, samuti kunstiõppe ja näituste korraldaja. Kas see töö on sama loominguline kui kunstniku oma?

Ma olen Tallinna 7. keskkooli lõpetanud ja aastail 1963–1964 andsin seal kunstitunde, sest mulle meeldis õpetajaamet ja pärast ERKI lõpetamist läksingi kooli õpetajaks. Olin ikka range ka ja mõne õpilasega läksime pahuksisse. Õnneks pärast olid nad tänulikud.

Näituse «Voyage, voyage, voyage» avamisele saabusid paljud kolleegid ja õpilased Tallinna Kunstikoolist, pedagoogikaülikoolist, EKAst. EKAsse tõin õpetama Tiiu Pallo- Vaigu, Kaido Ole jt. Kutsusin ka Jaan Elkeni, kellega oleme aastate jooksul mitu puuda soola koos söönud.

Kui otsustati avada Avatud Akadeemia, olin just suvepuhkusel Saaremaal. Mulle helistas tollane EKA õppeprorektor Krista Kodres ja kutsus mind seda juhtima. Aastad 2001–2006 olid Avatud Akadeemias ühtaegu pingelised ja huvitavad. Nagu ka Evald Okase muuseumi suvekoolide korraldamine. Ma valisin sinna head õppejõud, sest ma ju tundsin kõiki.

Olen palju näitusi kujundanud ja kureerinud, vedanud maalikunstnike liidu, samuti akvarellistide liidu näitusi.