ARVUSTUS ⟩ Päevad, mis ajasid Šiauliaisse: Leedu kinohitt väärib vaatamist

90ndate Leedu jõmmid raamatut lugemas. Foto: Filmikaader

1990ndad olid Ida-Euroopale ühelt poolt raske aeg, kuid on tagantjärele ka harukordselt hea pinnas filmimaterjali leidmiseks. «Lõunamaa kroonikad» ongi omamoodi Leedu «Päevad, mis ajasid segadusse», rääkides segaduses noortest, kes üleminekuaja uues maailmas kuidagimoodi oma kohta leida üritavad.

Lisaks ajastutruudusele on kahe mainitu vahel veel mõningast hingesugulust. Näiteks kiikavad mõlemad kaugemale suurtest keskustest. «Lõunamaa kroonikad» ei leia aset ei pealinnas Vilniuses ega isegi Kaunases, vaid neist paarisaja kilomeetri kaugusel asuvas riigi suuruselt neljandas linnas Šiauliais.

Seal kohtub vaataja teismelise Rimantasega (Dziugas Grinys), keda huvitavad koolipingi nühkimisest rohkem ragbitrenn, tüdrukutega sebimine ja koos parima sõbra Mindega (Robertas Petraitis) pudi-padiga äritsemine. Nagu ütleb ta ise, valitseb linna Jean-Claude Van Damme: märulifilme matkivad jõusaalid, teksatagid, löömamehed. Kogu ajastupilt on tuttav siitki: importrõivad ja odavad koopiad, esimene võimalus aimata järele läänelikku elu, samas suhteline vaesus ja varakapitalismi uus klassiühiskond.

Rimantas on justkui keskmine oss, kelle sees tuksub aga ka märksa romantilisem süda – ta mitte ainult ei igatse oluliselt jõukamast perest pärit Monika (Digna Kulionyte) järele, vaid hakkab ühel hetkel lugema luulet ning mõtlema, kas ja kuidas ümbritsevast erineda. Tegemist ongi 1977. aastal Šiauliais sündinud ja sealt Klaipėdasse ülikooli siirdunud kirjaniku ja luuletaja Rimantas Kmita nooruspõlvest rääkiva raamatu ekraniseeringuga.