/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/29/16877647t1h81bf.jpg)
1990ndad olid Ida-Euroopale ühelt poolt raske aeg, kuid on tagantjärele ka harukordselt hea pinnas filmimaterjali leidmiseks. «Lõunamaa kroonikad» ongi omamoodi Leedu «Päevad, mis ajasid segadusse», rääkides segaduses noortest, kes üleminekuaja uues maailmas kuidagimoodi oma kohta leida üritavad.
Lisaks ajastutruudusele on kahe mainitu vahel veel mõningast hingesugulust. Näiteks kiikavad mõlemad kaugemale suurtest keskustest. «Lõunamaa kroonikad» ei leia aset ei pealinnas Vilniuses ega isegi Kaunases, vaid neist paarisaja kilomeetri kaugusel asuvas riigi suuruselt neljandas linnas Šiauliais.
«Lõunamaa kroonikad»
Režissöör Ignas Miskinis, osatäitjad Dziugas Grinys, Robertas Petraitis, Digna Kulionyte jt
Kinodes alates 23. maist
Seal kohtub vaataja teismelise Rimantasega (Dziugas Grinys), keda huvitavad koolipingi nühkimisest rohkem ragbitrenn, tüdrukutega sebimine ja koos parima sõbra Mindega (Robertas Petraitis) pudi-padiga äritsemine. Nagu ütleb ta ise, valitseb linna Jean-Claude Van Damme: märulifilme matkivad jõusaalid, teksatagid, löömamehed. Kogu ajastupilt on tuttav siitki: importrõivad ja odavad koopiad, esimene võimalus aimata järele läänelikku elu, samas suhteline vaesus ja varakapitalismi uus klassiühiskond.
Rimantas on justkui keskmine oss, kelle sees tuksub aga ka märksa romantilisem süda – ta mitte ainult ei igatse oluliselt jõukamast perest pärit Monika (Digna Kulionyte) järele, vaid hakkab ühel hetkel lugema luulet ning mõtlema, kas ja kuidas ümbritsevast erineda. Tegemist ongi 1977. aastal Šiauliais sündinud ja sealt Klaipėdasse ülikooli siirdunud kirjaniku ja luuletaja Rimantas Kmita nooruspõlvest rääkiva raamatu ekraniseeringuga.
Diskot ja punki
Tahumatu Rimantas ujub õigupoolest vastuvoolu juba enne seda, kui uute inimsuhete rägastikku satub. Leedus on pühas staatuses teatavasti korvpall, tema aga madistab hoopis ragbiväljakul ning on selles suisa piisavalt hea, et mängida juba teismelisena koos täiskasvanud meestega. Tavatu hobi seab ta eos konflikti tänavaid mööda jõlkuvate teiste sihitute noortega.
/nginx/o/2025/05/29/16877648t1h78f6.jpg)
Kämmalde mõõtmisest märksa enamgi kerkib filmis esile siiski klassikonflikt. Rimantasele vaatavad viltu Monika vanemad, veelgi enam aga tema sõbrad eesotsas ärahellitatud Mantasega (Matas Dirgincius). Rimantas ja Mantas võivad küll kõlada kangelaste paarina mõnest muinasjutust, kuid on õigupoolest justkui kaks vastandpunkti samal teljel. See on üks «Lõunamaa kroonikate» teravamaid tähelepanekuid üleminekuühiskonna materiaalset staatust jahtiva võidujooksu kohta: ossi võid slummist välja saada, aga slummi ossist välja saada on keerulisem. Või siis õigemini, et rikkus ei määra inimese väärtust. Rimantasel õnnestub pääsemine lõpuks edukamalt kui tema pärandirikastel eakaaslastel.
Kuttide kraaklemisest kesksemadki on Rimantase suhted vastassugupoolega, ennekõike esimese silmarõõmu Edita (Vaidile Juozaityte), teisest maailmast pärit Monika ja mässajaliku Jurgaga (Irena Sikorskyte). Nende vahel pendeldamine võib muutuda pisut suunatuks, aga selline see (nooruslik) elu ju ongi: ei tea päriselt, mida tahad, ja kui ka korraks teada saad, siis mõtled ikka, et äkki tahaks midagi muud.
Teatav pidetus ja põlvkondlikud eneseotsingud tekitavad võrdluse hoopis teise hiljutise Eesti filmi, «Pikkade paberitega». «Lõunamaa kroonikad» on samamoodi pigem meeleolupõhine häng, mitte rangete raamide ja suunaga dramaturgiline kaar.
Meeleolu on seejuures loodud hiilgavalt, alustades analoogtehnoloogiast pildikeeles ja kogu ajastudetailist ning lõpetades filmi hiilgavalt rütmistava muusikaga. Kahetunnise kestuse juures on tegemist tempoka, tihedaks monteeritud ja kaasahaarava vaatamisega. Vaataja kratist krabatakse juba avastseenis Culture Beati palaga «Mr. Vain» ning lohistatakse sealt edasi läbi diskosaalide ja punkklubide, kasutades ära nii läänelikku pop- kui ka kohalikku rokkmuusikat.
Leedu filmi võidukäik
Kodumaal Leedus esilinastus «Lõunamaa kroonikad» jaanuaris ning on seal purustanud juba rohkelt kassarekordeid. Eestis võis filmi näha juba varem – Pimedate Ööde filmifestivali Balti filmi võistlusprogrammist lahkuti koguni võiduga.
Tol hetkel võis tunduda, et ehk pelgas žürii auhinna andmist mujalt juba tähelepanu kogunud hittidele, nagu samuti Leedus valminud ja Locarnos võidutsenud «Mürgine» või lätlaste üleilmne hitt «Vooluga kaasa», mis tänavu esimese Balti filmina Oscari pälvis. Tühjagi, «Lõunamaa kroonikad» on ka täiesti iseseisvalt piisavalt hea, et mainitutega samas liigas mängida ning rahvusvaheliselt pilku püüda.
Nüüd on käes aeg, mil lätlaste-leedukate kinost on rohkelt õppida ning tasub end nende filmikunstiga üha paremini kurssi viia, et ise mitte tahavaatepeeglisse jääda.
Kõik see kokku näitab Baltimaade filmi suurepärast hoogu. Eestlastena on meil ikka olnud heaks kombeks uhkustada oma e-tiigriga ja vaadata lõuna poole pisut üleolevalt. Nüüd on käes aeg, mil lätlaste-leedukate kinost on rohkelt õppida ning tasub end naaberrahvaste filmikunstiga üha paremini kurssi viia, et ise mitte tahavaatepeeglisse jääda.
«Lõunamaa kroonikad» on suurepärane koht, kust alustada, sest meenutab ühelt poolt ühist põlvnemist ja üldse mitte kaugesse minevikku jäävaid sarnaseid olusid, aga pakub ka eeskujulikult hoogsa loo ning ennekõike ajatult julgustava sõnumi: ükski noor pole hukas ja kunagi pole liiga hilja muutuda.