/nginx/o/2019/07/17/12372648t1h7a3d.jpg)
- Elektrooniline muusika ja AI ühendavad jõud, et luua ainulaadseid ja poeetilisi elamusi.
- Jean-Michel Jarre avab elektroonilise muusika uued horisondid oma kontsertidega.
- Kunstniku elu on loovuse, tehnoloogia ja vaimsuse vahelises dünaamilises tasakaalus.
Jean-Michel Jarre on legend. Albumi «Oxygène» (1976) ilmumine pööras elektroonilises muusikas põhimõtteliselt uue lehekülje.
Sellest möödunud aja jooksul on Jarre andnud välja paarkümmend albumit, mida on müüdud ligi 100 miljonit. Ta ei puhka loorberitel, vaid otsib alati midagi uut. Legendi hääl on telefoni teises otsas reibas ja entusiastlik. Ta on Pariisis oma kodus ja pulbitseb energiast.
Jean-Michel Jarre, mul oli suur au ja rõõm teiega kohtuda, kui esinesite esimest korda Tallinnas umbes kümme aastat tagasi. Mulle jäi meelde see, mida te tol korral ütlesite, et pole vahet, kas teed muusikat süntesaatori, Aafrika tam-tamiga või Stradivariuse viiuliga, alati on selle taga inimene.
Ma arvan nii ka praegu ning see on tänapäeval, tehisintellekti ajastul isegi veelgi aktuaalsem. Ka see projekt, mida ma peagi Eesti publikule näitan, käsitleb just seda. Tehnoloogia iseenesest on neutraalne, kõik sõltub sellest, kuidas me seda kasutame. Jätkates meie toonast vestlust – eriti just AI kontekstis, kus inimesed näevad seda täna sagedasti kui ohtu... See ongi muidugi inimloomusele omane, et «vanasti oli parem» ja «homme tuleb hullem». Aga see pole ilmtingimata tõsi.
Nagu me tookord rääkisime, on kõik tehnoloogiast sõltuv. See on nagu maalija uus pintsel. Kunstilises ja loovas mõttes on see võimalus luua midagi uut. Loomulikult ei tohi olla naiivne – AI võib kaasa tuua probleeme ja me peame kehtestama reeglid, kuidas seda kasutada. Kuid see ei tähenda, et tehnoloogia ise oleks halb.
Elektroonilise muusika pioneer ja visionäär Jean-Michel Jarre astub 17. juunil Tallinnas Unibet Arena lavale, tuues kaasa palju valgust ja lasereid. Tallinna kontserdi erikülalisena esineb kodumaine legend Sven Grünberg koos ansambliga EMA, kes muuhulgas kannavad ette ka maiuspalad filmist «Hukkunud alpinisti hotell».
/nginx/o/2025/06/02/16890349t1h5d76.jpg)
Jaa, ma arvan ka nii. Aga kas te tunnete vahel, et tänapäeva elektrooniline muusika on kaotanud selle süütu ja rõõmsa eksperimenteerimisvaimu, mis temas algusaegadel oli?
See sõltub muidugi uudishimust ja sellest, kuidas keegi elektroonilisele muusikale läheneb. Lõppude lõpuks tahame me kõik väljendada inimlikke emotsioone – kas siis viiuli, klaveri, elektrikitarri, süntesaatoriga või isegi algoritmi abil.
Minu seekordne kontsert, mida jagan Eesti publikuga, erineb kõigest, mida varem olen teinud. Ma kasutan AI-d visuaalide loomisel poeetilisel viisil. Muusikaliselt keskendun rohkem ruumilisele ja immersiivsele kogemusele, töötades põhjalikult olemasolevate lugude ümber, aga võttes arvesse tänast aega ja tehnoloogiat.
/nginx/o/2025/06/02/16890352t1hd43f.jpg)
See on täiesti uus show, kus valgus ja laserid on muusikaga sünkroonis, aga väga erineval moel võrreldes varasematega. Pärast olümpiamängude lõputseremooniat lähenesin kogu projektile hoopis teisiti, katsetasin uusi lähenemisi ja uusi esitusvorme. Alguses ma ei plaaninudki sel aastal kontserte anda, kõik projektid olid mõeldud pigem järgmisesse aastasse, aga kui tuli pakkumine, et võiks ka Tallinnas esineda, tundus see olevat hea võimalus teha midagi uut. Ja mul on tõesti hea meel, et saan Eestis esineda, eriti kuna sellest eelmisest korrast on juba kümme aastat möödas.
Muidugi! Olen olnud teie muusika suur fänn juba üle 40 aasta ja mulle avaldab tugevat muljet, et otsite alati midagi uut – nii muusikas kui visuaalis. See on väga inspireeriv.
Tänan! See ongi seesama uudishimu küsimus. Valmistan seda kontserti Tallinnas ette, nagu oleks see mu esimene kord, just samas vaimus nagu teismelisena, kui alles alustasin. Just uudishimu ajendab mind otsima uusi viise, kuidas jagada oma muusikat parimal moel aastal 2025.
/nginx/o/2025/06/02/16890356t1h4f89.jpg)
Ma ei ela nostalgiates ega korda end. Ma küsin alati endalt, et mida saan ma teha täna, et ennast ja oma publikut üllatada? Just see peakski olema kunstniku eesmärk – mitte end korrata, vaid leida uusi viise.
Kui nii võtta, siis teoreetiliselt võiksite te ju rahulikult maailmas ringi tuuritada ainult oma kahe esimese albumiga ja inimesed tuleksid ikka kohale. Mis sunnib teid ikkagi midagi värsket otsima?
Mind üllatab alati, et mõned mu kolleegid lihtsalt kordavad ennast. Mina aga tunnen, et see, mis ma varem teinud olen, võib olla küll osa minu tänasest esinemisest, aga ma tahan alati ka edasi liikuda. Just sellise vaimuga, nagu mul oli siis, kui kirjutasin «Oxygène’i». See sama vaim on minus ikka veel alles.
Vaatamata teie tohutule mõjule elektroonilisele muusikale, tundute mulle ikkagi väga tagasihoidliku inimesena.
(Lõbusalt) Ma ei teagi... Ma arvan, et noortele artistidele võiks öelda, et edu ja ebaedu on mõlemad juhused. Kunstniku elu kulgeb nende kahe vahel. Loomulikult loodad, et edu tuleb rohkem kui ebaõnnestumisi, aga sa pead hoidma distantsi – see on kõik ikkagi suur müsteerium.
/nginx/o/2025/06/02/16890360t1h7720.jpg)
Näiteks see, et me praegu vestleme – sina oled Tallinnas ja mina Pariisis – ning sa oled valmis minuga kui artistiga rääkima, see on tohutu privileeg. Et keegi kuuleb mu muusikat ja et see reisib maailmas ringi – see on maagiline. Ja selline kingituse teeb tänulikuks.
Kui saaksite ajas tagasi minna ja anda noorele endale ühe nõuande, siis mis see oleks?
Et me ei unustaks, kui põneval ajal me praegu elame. Tehnoloogiad nagu Dolby Atmos või tehisintellekt pakuvad meeletult võimalusi. Ja noored artistid ei tohiks neid karta, vaid peaksidki neid nägema kui võimalusi.
/nginx/o/2025/06/02/16890366t1hd82b.jpg)
Lõppkokkuvõttes see, mis teeb teie muusika ainulaadseks, pole mitte vahend, mida te kasutate, vaid see, kes te ise olete. See on loovuse maagia, see tuleb inimesest endast. Iga Miles Davis, Billie Eilish, Pink Floyd või Jean-Michel Jarre on ainulaadne. Ja just see määrabki stiili. Mida varem noor artist mõistab, et tema isiksus ja veidrused teevad tema loomingu eriliseks, seda parem.
Ka AI-d kasutades on see ikkagi minu looming, ma kontrollin, kuidas seda kasutan. Me ei tohiks arengut karta, vaid pigem mõista, omaks võtta ja vajadusel muidugi vastu astuda selle negatiivsetele külgedele. Aga eelkõige – igal eluhetkel on võimalus luua midagi, mis on ainult sinu oma.
Jah, ma olen täiesti nõus, ega AI kui selline ei ole meie vaenlane, vaid lihtsalt üks tänapäevane tööriist.
Just täpselt!
On teil meeles, millal esimest korda mõistsite, et elektrooniline muusika võib olla midagi enamat kui lihtsalt nišiasi?
Jah. Kui ma esimest korda elektrooniliste instrumentidega töötasin, sain aru, et muusika ei pea piirduma nootidega, vaid see võib koosneda ka lihtsalt helidest. Ma sain ise luua oma instrumendid, oma helid – ma ei pidanud piirduma sellega, mis juba olemas oli. See muutis kõike.
Usun, et olete kõike kuulnud, aga kas on ikka veel mõni heli või muusikaelement, mis teid sügavalt liigutab või kananaha ihule toob?
Looduse helid – äike, tuul, vihm või isegi lumevaikus. Need on seotud millegi salapärasega. Samamoodi igapäevahelid – inimeste naer metsas, kooliõue hääled – neil on minu jaoks poeetiline mõõde. Need kõlavad minu jaoks samuti muusikana.
Mis teid veel looma paneb? Mõte pensionile jäämisest pole teid üldse kõnetanud?
Kunstis ei tööta see pensionilemineku mõiste. Niikaua kui su keha ja tervis sind kannavad, niikaua kui oled teel unistuse poole luua see täiuslik muusikapala või kontsert.
Aga täiuslikkus on miraaž – sa arvad, et jõudsid selleni, aga siis mõtled, et oleksin võinud paremini. Ja see panebki edasi liikuma. Loovus on kirg. Sa ei arvuta ega planeeri, sa lihtsalt teed.
Kas tunnete, et olete nüüd oma täiuslikule albumile lähemal kui kunagi varem?
See on segu elevusest ja pettumusest. Näiteks viimati Tallinnas olin väga rahul publikuga ja rahul üldse kogu kogemusega, aga pärast mõtlesin ikka, et oleksin saanud rohkem teha, teisiti teha...
Sellepärast olen ka õnnelik, et saan tulla tagasi uue projektiga, see on väga erinev eelmisest. Aga tean, et pärast esinemist tekib mul jälle tunne, et oleksin võinud paremini. Ja siis tulebki uuesti tulla.
Kõlab väga põnevalt. Aga milline on olnud teie kõige keerulisem kontsert – tehniliselt või emotsionaalselt?
See sõltub. Näiteks hiljuti olümpiamängude lõputseremoonia oli tohutu väljakutse, tehniliselt niikuinii keeruline ja vihma sadas nagu oavarrest. Kahe minutiga olid mu kingad vett täis. Aga samas oli suur au esindada oma riiki ja mängida muusikat enam kui miljardi inimese ees üle maailma. See oli tõeliselt ainulaadne hetk.
Tänapäeval tehakse ja avaldatakse muusikat nii palju. Melomaani või kollektsionääri jaoks pole muusikamaastikul orienteerumine kunagi olnud raskem.
Ma ei arva nii. Asi pole selles, et muusikat tehakse rohkem ja andekaid artiste oleks nagu vähem. Varem oli üldse raske jõuda mingite artistideni, näiteks teistest riikidest. Tänapäeval on pigem keeruline valikute rohkus. Aga hea muusika leiab ikka tee kuulajani. Tänapäeva võimalustega levitada ja jagada on tõenäosus kuulda head muusikat isegi suurem kui Mozarti ajal.