:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2025/06/03/16892572t1ha41e.jpg)
Ian Astbury ei kõnni mööda tavapärast rokkstaari trajektoori. Ta pigem hõljub, rändab, satub – hetkes, ajas, heli sees.
The Culti karismaatiline ninamees ei räägi muusikast kui karjäärist, vaid kui rituaalist. Laval ei ole ta publikust eraldiseisev esineja – nad on üheskoos üks rakk, üks jagatud kogemus.
Ta on mees, kes püüab mõtestada kohalolekut läbi budismi, tsiteerib Joseph Campbelli ja räägib nowism’ist – mõistest, mille ta ise välja mõtles ja mis hiljem jõudis trükisena särkidele. Ta ei usu loovust õpetavatesse käsiraamatutesse, kuid peab ülevaks nõudepesu, kui see toimub täieliku kohaloluga.
Juba 12. juunil saab Ian Astburyt, tema täielikku kohalolu ja ansamblit The Cult näha Noblessneri valukoja laval. Vestlesime Astburyga mai alguses – tema oma Los Angelese kodus, mina Tallinnas.
Astbury ütleb, et The Culti liikuma panevaks jõuks on päike, kvantfüüsika, suur vaim. «Mind ajendab seda tegema mingi sisemine sund, vajadus rääkida The Cultist. Sest ma olen indiviid selles üksuses, mida nimetatakse The Cultiks, mis on tegelikult kaks indiviidi... ei, neli indiviidi... tegelikult 22 indiviidi,» alustab Astbury oma mõtisklust, kuni jõuab tegeliku vastuseni: «Armastus muusika vastu. Armastus loovuse vastu. Armastus esinemise vastu. Armastus... Tegelikult saab selle kõik taandada armastusele. Armastus on The Culti liikumapanev jõud. Kaastunne. Empaatia. Mõnikord viha. Kurbus. Kahetsus. Eufooria. Valu.»
Muusika pole olnud karjäär
Astbury nendib, et pole oma elus veel kunagi mõelnud, et ei tahaks muusikat teha. «Võib-olla olen ma The Cultist korraks küllastunud. Aga muusika... Muusika pole minust kunagi lahkunud. Kuid ma ei alustanud seda teekonda, sest see oli minu jaoks ainuõige karjäärivalik. Ma olin 17-aastaselt armees. Tahtsin minna kunstikooli. Olin kodutu,» kõneleb ta.
Ja jätkab: «Ma armastan muusikat. Olen armastanud muusikat lapsepõlvest saati ja see pole kunagi muutunud. See pole kunagi olnud karjäär. On olnud hetki, kus see tundub tööna – eriti siis, kui reisid palju, oled väsinud, hotellitubades, isoleeritud. Siis küsid endalt: «Miks ma seda teen?» Aga see tüdimus pole mitte kunagi olnud muusika pärast. Mitte kunagi muusika pärast.»
Astbury sõnul tuleb elus vahel ikka ette hetki, kus eluviis muutub tööks, kuid neil hetkedel ei tohi lasta püsima jääda. «Kui oled pidevalt liikvel, lennujaamades, bussides... isoleeritud. Sul pole palju kontakti teiste inimestega. Oled eemal oma perest, sõpradest, neist, keda armastad. See on ohverdus. Aga niipea kui ületame esinemiskoha läve, kaob kõik muu. Siis on ainult see hetk, see publik, see ruum, see energia. See ongi see, mille nimel see kõik on,» kinnitab muusik.
«Ainus aeg, mil see päriselt tundub kui karjäär, on siis, kui tuleb tegeleda igapäevaste asjadega. Nagu meil kõigil tuleb elus teha. Mõnikord sa ärkad üles... ja sa ei tahagi ärgata. Vahel ei taha isegi voodist tõusta. On päevi, kus lihtsalt ei viitsi, ja siis on päevi, kus ei jõua päeva ära oodata — ei jõua oodata, et alustada midagi uut, uut projekti, uut ideed, uut algust. Oodata, mis päev toob. Me ei ole teistsugused kui keegi teine. Ei paremad ega halvemad. Täiesti tavalised inimesed.»
Minu küsimusele, kas The Culti muusika teeb kuulajad samavõrd õnnelikuks kui teda ennast, vastab Astbury, et sellist olukorda pole tema karjääri jooksul veel kunagi ette tulnud. «Seda, et meie muusika teeks inimesed õnnelikuks ja meid ennast õnnelikuks, ei ole veel juhtunud. Ma ootan, et juhtuks. Et oleks hetk, kus mina olen rahul ja kõik teised on rahul. Aga see pole veel saabunud. Kui sinul on selline hetk olnud, palun räägi mulle sellest,» ütleb ta.
Ütlen, et ka mina ei mäleta hetke, mil minu loome oleks teinud kedagi samavõrd õnnelikuks kui mind ennast. Või et ma ise oleksin õnnelik, kui keegi teine seda on.
«Mõnikord, jah, tekib hetkeline tunne, et kõik on omavahel seotud – armastus, rõõm, loovus – kõik tundub voolavat. Aga elu tuleb lainetena. Sa ei saa sellesse seisundisse jääda. Me püüame nii meeleheitlikult seda hoida. Inimesed püüavad nii meeleheitlikult vältida valu, kannatust, surma, kaduvust, üksindust. See on meie kõigi võitlus. Inimliku eksistentsi võitlus. Inimloomus võitleb,» vastab Astbury.
Kui me seni olime vestelnud nii, et kaamerad olid välja lülitatud, tekkis vestluses äkki paus, kus kaamerate sisse lülitamine tundus vajalik. Ühtlasi oli see hetk, mil Astbury nägi mu kodust raamaturiiulit, mis temas kohe tundeid tekitas.
«Kui pandeemia algas, otsustasime loobuda umbes 3000 vinüülplaadist – ja ma ei tea, kui paljudest raamatutest. Tõenäoliselt tuhandetest. Sest ma sain aru, et kogu elu jooksul ei jõua ma kunagi neid kõiki plaate kuulata ega neid raamatuid lugeda. Aga nendes asjades oli midagi lohutavat. Ainuüksi nende olemasolu pakkus mingit turvatunnet,» jutustab ta.
Vastasin nii, nagu on öelnud Umberto Eco: sa ei peagi lugema kõiki raamatuid, mis sul on, kuid see turvatunne ja trööst, mida nad sulle pakuvad, on see, mis raamatud nii eriliseks teeb. Astbury sõnul on see vägagi zen mõtteviis, sest mõnikord läheb olemine paremaks ka üksnes sellest, kui saad raamatu riiulist välja võtta ja seda korraks hoida.
«See vestlus on siiani väga huvitav olnud. Mulle meeldib su aura. Ma leian, et intervjuud on alatihti nii kuradima igavad, sest kõik küsivad alati samu küsimusi ja sa pead alati mõne uue vastuse välja mõtlema,» sõnab Astbury äkki.
«Maailmas on ka väga palju laisku ajakirjanikke, kes ei viitsi eeltööd teha või artistiga kaasa mõelda ning loevad selle asemel Wikipedia lehekülge, mis, muide, The Culti puhul on tõeline prügi. Pool sellest jutust seal ei vasta tõele!» kuulutab Astbury. «Aga Wikipedia ei lase ka midagi muuta. Seal on ainult väravavardjad koos. Ma eelistaksin, et minu väravavardjaks on David Lynch, mitte mingid niinimetatud eksperdid. Meie oleme iseenda eksperdid!»
Selles, et meediainimeste, ajakirjanike ja kriitikute seas palju väravavardjaid on, Astbury siiski probleemi ei näe. «Nemadki olid kunagi noored, kes tahtsid maailma muuta. See on üks täiskasvanuks saamise rituaal. Tsükli osa. Kui sa saad vanemaks, tuleb üks paratamatu asi: vanuseline diskrimineerimine. Seda on küll ja veel. Nii palju on vanu inimesi, kellel on tohutu elutarkus – aga neid ei kuulata. Me ei saa kunagi neid kuulda,» leiab Astbury.
Ta lisab: «Ja sotsiaalmeedia on muutnud kõik koheseks ja noorusest kantuks. Noored domineerivad seal täielikult. Samas lähevad noored ise sellega kaasa ega saa aru, et neid pommitatakse reklaamide, toodete ja süsteemsete kontrollmehhanismidega, mille taga on vanad väravavardjatest juhid. Nii et see on natuke... paradoksaalne.»
Kui räägin Astburyle, et olen lisaks oma päevatööle ajakirjanikuna püüdnud ilukirjandust kirjutada, sest loomine, olgu see töö pärast või oma vabast ajast, on mu jaoks kuidagi nii loomulik, et ma ei kujutaks oma elu teisiti ettegi, nendib Astbury, et tegelikult peakski niimoodi olema. Samas rõhutab ta, et looming ja loovus on midagi, mis kas on või ei ole, aga pigem ikkagi on kõigis inimestes.
«Kui liigun, siis elan»
«Parim raamat loovusest on see, mida pole veel kirjutatud. Loovusest raamatut kirjutada on natuke nagu kirjutada raamatut ujumisest. Loed läbi, hüppad ookeani... ja upud. Sa võid lugeda, oodata, lugeda, oodata, lugeda veel ja veel – loovuse kohta. Aga lõpuks peab midagi juhtuma. Pead lõuendi ette minema. Pead pilli haarama või võtma kätte kaamera. Astuma sammu. Midagi tegema. Peab tekkima liikumine,» sõnab Astbury.
Ta jätkab: «Jah, see on arukas intelligentsus – see, et suudad märgata, mõista ja edasi anda – see on oskus. Kindlasti. Seda saab õppida. Ja kui keegi tahab loovusest raamatuid lugeda – loomulikult, eks neid ole, aga ma ei usu, et loovuse kohta kirjutatud raamatud sind tegelikult aitavad. Mida sa pead lugema, on päris raamatud. Mitte eneseabi või «kuidas olla loov» tüüpi käsiraamatud, vaid romaanid ise. Ilukirjandus. Need on need, mis avavad midagi – mitte need raamatud, mis püüavad sulle loovust seletada.»
Samas soovitab Astbury Rick Rubini raamatut «The Creative Act». Osalt seetõttu, et ta on ise seda raamatut mõjutanud, kuid teisalt seetõttu, et Rubin on tabanud midagi, mida teised loovusest kirjutavad autorid naljalt märganud ei ole.
«1992. aastal rääkisin talle (Rick Rubinile – T. P.) nowism’ist. Ta ütles: «Mulle meeldib see. Mis see on?» Ja ma vastasin: «Lihtsalt mingi budistlik kontseptsioon, mille ma välja mõtlesin.» Ja siis näen ma eBays üht T-särki, millel on kirjas «Nowism» – see on American Recordingsi kraam. Ja ma mõtlen: oota, oota nüüd... ma rääkisin Rickile sellest,» naerab laulja.
Nii me jõuamegi Astbury sõnul tagasi kvanttasandile: «Kvantfüüsikud on tõesti osavad – nad suudavad meie mõtteid painutada teaduslike vaatlustega. Kvantfüüsika on hämmastav. Aga lõpuks, isegi kogu selle info juures, oled sa ikkagi... sunnitud. Vähemalt mina – oma kogemuse põhjal – tean, et kui ma liigun, siis ma elan. Kui ma tegutsen, siis ma olen elus.»
«Joseph Campbell rääkis sellest: inimene on tõeliselt elus siis, kui ta tantsib. Kui ta liigub. Kui ta teeb oma asja – oma kunsti, oma käsitööd. Isegi kui see tähendab nõude pesemist. Koera toitmist. Tööl käimist. Isegi kui see on rutiinne või tüütu – kui sa oled selles sees, siis ole selles 1000 protsenti,» lõpetab Astbury oma mõtiskluse.
The Cult
1983. aastal asutatud Inglise gootirokkbänd.
Kogusid Ühendkuningriigis 1980. aastate keskel pühendunud poolehoidjaid post-punk- ja gootirokkbändina, singlitega nagu «She Sells Sanctuary», enne kui 1980. aastate lõpus USAs peavoolu murdsid.
Ansamblisse kuuluvad Ian Astbury, Billy Duffy, John Tempesta, Charlie Jones ja Mike Mangan.
The Cult on 1983. aastast alates välja andnud 11 stuudioalbumit, 22 EPd ja 2 live-albumit.