150 AASTAT SÜNNIST ⟩ Ernst Enno kestmine

Ernst Enno mälestussammas Haapsalus. Foto: Rancu/wikipedia

Kust võtab luuletaja jõu vaatamata kõigele üle aegade kesta? Ernst Enno uskus hinge taassündi. Uku Masingul oli rida otsekaemusi tema eelmistesse eludesse – «mul on meeles see vaskukse kriuksumine,» mainis ta tollal.

Enno nägi oma nelja luulekogu ilmumist: «Uued luuletused» (1909), «Hallid laulud» (1910), «Kadunud kodu» (1920) ja «Valge öö» (1920). Vahepeal ilmus raamatuke «Minu sõbrad» (1910), mis lisab mõne vanamoodu jutukese lapsepõlvest. Tähtis on meeles pidada, et ühtegi Enno luuletust ei ilmunud ta eluajal Loomingus 1923. aastast kuni Enno surmani 1934. Tõsi, kahes artiklis ilmusid näiteid ta luulest – autoriteks Artur Adson (1925) ja Henrik Visnapuu (1934). Isegi Villem Ridala pidi oma essee Ernst Ennost (1925) avaldama 23-leheküljese eratrükisena ja Visnapuu lülitas oma «Vanadesse ja vastsetesse poeetidesse» (1921) käsitluse Enno luulest.

Enno kirstunaelaks kujunes Noor-Eesti lipulaev Friedebert Tuglas. Mitte ainult tema, vaid ka nooreestlased. «Suits ja Linde kritiseerisid Ennot teravalt; peamiselt ärritas neid Enno loomingu filosoofiline tagapõhi, muidugi ka vorminõrkus.» Nii kirjutab Enno tütretütar Elin Toona raamatus «Rõõm teeb taeva taga tuld» (2000). Pean seda raamatut parimaks Ennost, sest ta vastas paljudele mind elu jooksul painanud Enno-probleemidele. Ehk nagu küsib Paul Hamburg 1935. aastal Olionis: «Kas Tuglas eksis Ennot arvustades?»