/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/05/16897660t1habac.jpg)
Londoni avant-pop'i bändi Stereolab üle 15 aasta uus album ajas kihevile kõik staažikad indie-muusika fännid lähedal ja kaugel. Sündmus muidugi, aga on's tegemist lihtsalt tagasitulekualbumiga või samal ajal bändi kunstilise universumi laienemise ja uue manifestatsiooniga?
See prantsuse-inglise päritolu avangardpopi ja eksperimentaalroki bänd sai alguse 1990. aastal Londonis. Duo keskmes on olnud kogu karjääri vältel prantsuse päritolu laulja ja lüürik Lætitia Sadier ning briti kitarrist ja heliarhitekt Tim Gane, kelle ümber on aastate jooksul roteerunud hulk teisi muusikuid.
Muusikat poliitika ja esteetikaga kombineeriv Stereolab on rohkem kontseptuaalne projekt kui bänd. Kapitalismi kui sellisesse on nad alati kriitiliselt suhtunud ning väike flirt marksismiga käib asja juurde. Stereolab ei ole kunagi olnud kaubanduslikult edukas, kuid ilma nendeta poleks ilmselt ei Broadcast’i, Tame Impalat ega paljusid teisi nüüdisaegseid post-indie-artiste.
Album on üles ehitatud jutustavalt, tegemist ei ole lihtsalt seotud palade, vaid pigem muusikalise romaaniga, mille peatükid arendavad ideed edasi ning esitavad uusi küsimusi. Või vähemasti peaksid kontseptsiooni järgi seda tegema. Nii pikka pausi pidanud bändi ootab ees raskesti lahendatav dilemma: kas jääda truuks vanale minale või pakkuda pigem midagi uut?
Stereolab proovib korraga mõlemat ning takerdub sellesse ambitsiooni. «Instant Holograms On Metal Film» on kuidagi arusaamatult leige ja, mis peamine, igav. Selle läbikuulamine ei ole iseenesest raske ega tüütu, aga pole seda vaimu ja tunnet, mis saatis näiteks nende poppi, džässi ja eksperimentaalsust tulvil albumit «Emperor Tomato Ketchup» (1996).
Uus Stereolab kõlab nagu teaduste akadeemia lifti muusika. On tark ja erudeeritud, aga ei jõua kohale. See on küll klassikaline Stereolab, kes toob endaga kaasa kohvritäie 1960ndaid, aga see kohver on kiirustades pakitud. Midagi olulist on maha jäänud. Prantsuse popp ja saksa krautrock on küll olemas, aga kombinatsioon on kuidagi õõnes, ei köida ega erguta.
Albumi teine pool on üsna popilikke palasid täis pikitud, ent needki kõlavad üheülbaliselt. Kuidagi ükskõikselt loid meeleolu tekib, midagi põnevat ei juhtu. Stereolab tammub ühe koha peal, stiilselt küll, aga edasi ei jõua ja tagasi ei saa. Seda enam, et Stereolabist inspiratsiooni saanud bändid on oma eeskujust nüüd oluliselt innovatiivsemad ja huvitavamad.
ALBUM
/nginx/o/2025/06/05/16897661t1h4098.jpg)
Stereolab
«Instant Holograms On Metal Film»
Warp Records
3/5