MIRRORERROR: Kui see on tulevik, siis palun läheme tagasi eilsesse

Katkise ilu Volkmanni moodi. Foto: Vaal galerii

Kujutise asemel võib pildile panna sõna, siis on tegemist kontseptuaalse kunstiga. Selle labase lihtsustuse tagant paistvaid keerulisi mõtteid näitavad Toomas Volkmann ja Kiwa oma näitusel MIRRORERROR Vaal galeriis.

Bianka Soe kureeritud näitus mängib otseselt sõnumite hävimisega ning kommunikatsiooni kollapsiga ja sedakaudu on see paslik ajastuportree üha mõttetumaks tekstimulaks muutuvas maailmas, mille eristamine ulmest muutub aina tarbetumaks.

Küberpunk tuuakse juba saatetekstis mängu: «Glitch ise on info. Error is a feature.» Maailma digitaalne- ehk küberkihistus on nõnda hõlmav, et sellel on ontoloogiline mõju maailma enda olemusele. Saab vaid nõustuda ning pöörduda juhiste saamiseks žanri vanameistrite poole.

Küberpunk oli veel 90ndatel kõige täpsema ennustuse pakkunud ulme alaliike, praeguseks on sellest saanud kiirkorras kitšistuv esteetiline kood (mõelge anekdoodile reivil kostnud repliigist: «Neuromancer? See on mingi bänd vä?»). Nii William Gibson, Harlan Ellison, kellelt laenasin arvustuse pealkirja, kui ka teised tüübid, kes 80ndatel selle kirjutamislaadiga alustasid, tegid ühe saatusliku vea, mis nende nägemusi kõige enam nurjas: nad arvasid, et tulevik on lahe.