/nginx/o/2025/06/08/16906483t1h7552.jpg)
- Kiire loominguline protsess, mis loodab jäädvustada tänapäeva meeleolu.
- Tehisintellekti areng ja sotsiaalmeedia mõjud ühiskonnale.
- Tehnoloogia-miljonärid ja nende moraalsed dilemmad kriisi ajal.
Jesse Armstrong on uskumatult põneva, küünilise ja eduka HBO telesarja «Pärilus» looja. Tema debüütmängufilmis «Mountainhead»kogunevad neli tehnoloogiamiljonäri luksuslikku mägilossi, et vaadata, kuidas nende süüdatud tules hukkub maailm.
Millest räägib teie debüütfilm?
J.A: See räägib tehnoloogia-miljardäride grupist, mis kohtub regulaarselt. Nad on omavahel sõbrad ja üks neist on käivitanud tehnoloogia, mis maailmas plahvatuslikult levib ja konflikte põhjustab. Film käsitleb seda, kuidas nad oma suhetes orienteeruvad, kui maailm nende ümber lagunema hakkab.
Mis olid möödunud talvel stsenaariumi kirjutamisel teie peamised mõjutajad?
J.A: Tehisintellekti areng. Sotsiaalmeedia üha suurem kohalolek meie eludes. Film ei räägi otseselt sellest, mis praegu toimub, vaid pigem luupainajaliku versiooni sellest, mis võiks juhtuda. On olnud juba märke. Üks juhtum oli Myanmaris. On olnud ka teisi olukordi, kus vägivallategudel on teatud sotsiaalmeedia platvormide toimeloogika tõttu lubatud juhtuda. Seega, see on tänapäeva peegeldus õudusunenäona. See üldine oletus ehk tuleviku oletus, lähtudes olemasolevatest sündmustest.
Samuti inspireeris mind tehnoloogiamaailma juhtivate ülirikaste, peaaegu alati just meeste, olek. Neil on teatud määral õigustatud enesekindlus. Nad on sageli oma oskuste kaudu saavutanud meeletu rikkuse ja mõjuvõimu. Aga see võib, nagu meil kõigil, viia teatava ülbuseni. Ja see võimalik lõhe selle vahel, mida nad arvad suutvat, ja mida nad tegelikult suudavad, tundus mulle väga aktuaalne.
Mida see film meie praeguse sotsiaal-poliitilise olukorra kohta ütleb, neli intensiivset kuud Trumpi teisest presidendiajast on nüüdseks möödas?
J.A: Ma arvan, et inimesed, kes filmi vaatavad, tunnevad võib-olla ära Trumpi presidendiaja õhustiku. Aga poliitika ise ei ole siin tegelikult määrav. See film on minu meelest pigem tehnoloogiast. Võib-olla on see keskkond tekkinud tänu teatud poliitilisele olukorrale, aga sisuliselt räägib see ärimaailmast ja sellest, kui suure võimu on saanud üksikud, uskumatult rikkad ettevõtted meie elude kujundamisel.
Kuidas suhestuvad need 0,0001 protsendi esindajad sarja «Pärilus» («Succession») tegelaskujudega?
J.A: Tõde on see, et selle filmi tegelased, enamik neist, ei näeks sarja «Pärilus» tegelasi isegi binokliga, kui asi puudutab varanduse suurust. Seal, vanas meediamaailmas, on nad ühekohalised miljardärid. Siin on aga mitmekordsed miljardärid.
/nginx/o/2025/06/06/16898929t1h6b93.jpg)
Ma arvan ka, et kuigi see pole veel täielikult tõeks saanud, siis hakkab Silicon Valleyst juba tulema esimesi peresid, kes kannavad mitme põlvkonna rikkust. Aga siiani vaatavad enamik ettevõtteasutajaid ja juhte pärandatud rikkuse peale üleolevalt.
See on hoopis teine maailm. Maailm, kus on iseenda võimete erakordselt kõrge hindamine. «Päriluse» laste puhul seisnes nende tragöödia selles, et nad kõik teadsid, et nad ise ei olnud midagi saavutanud, nad igatsesid meeletult teha seda, mida nende isa oli teinud. Aga ükski neist ei olnud selleks suuteline. Seetõttu piinlesid nad kõik sisemiselt. Nad on palju haledamad tegelased kui «Mountainheadi» mehed, kellel on küll omad puudused, aga ka reaalsed saavutused. Selles mõttes on nad rohkem Logan Roy moodi.
Kas saaksite kirjeldada oma ülikiiret ajajoont, ideest rohelise tule saamiseni, teostuseni ja filmi valmimine mai keskpaigaks enne 1. juuni teleesilinastust?
J.A: Üldjoontes: esitasin idee detsembris HBO juhile Casey Bloysile. Kirjutasin stsenaariumi jaanuaris. Eeltootmine toimus veebruaris Utah osariigis. Võtted märtsis. Montaaž aprillis. Ja nüüd kohe-kohe valmib filmi lõplikult. Oleme töötanud heli ja muusikaga koos geniaalse Nick Britelliga. Ning jah, 1. juunil läheb see telesse.
Miks oli selline ülikiire töötempo teile oluline?
J.A: HBO julgustas mind. Neile meeldis mõte teha see kiiresti ära. See oli minu esimene režissööritöö, nii et mulle sobis ka see, et sai kohe tegutsema hakata, ilma et oleks liiga palju aega olnud muretseda kõigi nende võimalike asjade üle, mida ma valesti võin teha.
Ja kuigi filmis ei toimu midagi sellist, mis päriselt maailmas praegu toimub, arvan, et vaatajad tunnevad, et see film kõnetab just tänast hetke. Nii et kui mul idee tekkis, tahtsin seda väga kiiresti realiseerida.
Kuidas režissööritöö teile kui kogemus meeldis?
J.A: Mulle väga meeldis. Mul vedas, olin ümbritsenud end paljude andekate inimestega, kellega olin varem seoses «Pärilusega» koos töötanud. Neli peaosatäitjat on väga toredad ja korralikud inimesed. Nii et kõik eeldused heaks kogemuseks olid olemas. Survet oli, aga nautisin seda väga.
/nginx/o/2025/06/06/16898933t1hb69f.jpg)
Kui keeruline oli nii kõrgetasemelise näitlejate koosseisu kokkusaamine, arvestades kogu projekti äärmiselt kiiret tempot?
J.A: Jah, see oli hirmutav. Vahepeal oli olemas vaid Jill Footlick, kohapealne produtsent, tootmisüksuse produtsent ja ka tegevprodutsent. Vahepeal tundus, et kogu film koosneb ainult temast ja tema telefonist New Yorgis! Oli selline tunne: «Kas see film üldse eksisteerib? See on põhimõtteliselt lihtsalt Jill.» Kui Jill poleks telefonile vastanud, poleks filmi lihtsalt olnudki!
Nii et pikka aega olime lihtsalt, nagu öeldakse, naeratuse ja kingaviksi usus ja lootuses, uskudes, et asi saab teoks. Ja arvan, et suures osas aitas see, et Steve Carell nõustus liituma, kui projektis ei olnud veel peaaegu mitte midagi, ainult mina, Jill ja idee. Tal ei olnud isegi stsenaariumi, kui ta projektiga nõustus. Usun, et ka teised näitlejad oleksid ehk hiljem siiski liitunud, aga tema toetus pani selle lumepalli veerema.
Olen Steve’ile selle eest väga tänulik. Ta on väga meeldiv inimene ning see oli temast väga lahke, liitumine projektiga, millel alguses ei olnud eriti midagi käega katsutavat.
Kui realistlikud on mõned filmis kujutatud juhtumid? Kas need võiksid ka päriselus juhtuda?
J.A: Ma ei ole ekspert, aga loodan, et mitte. Alati on kõige vapustavam see esimene kord, kui uue tehnoloogiaga kokku puutud. Esimene kord, kui saad WIFI-ühenduse. Esimene kord, kui sisestad midagi ChatGPT-sse ja see annab sulle, kas uskumatult asjaliku või täielikult segase vastuse. Just need esimesed kokkupuuted jäävad sageli kõige rohkem meelde. Loodetavasti õpime neid tehnoloogiaid oma maailmapilti integreerima, ja eriti oluline on, et meie emad, isad ja vanavanemad ei langeks enam nii kergesti petukirjade või kõnede ohvriks.
Aga varsti saavad inimesed petukõnesid, kus kasutatakse nende enda laste häält. Nad hakkavad nägema uudislugusid, mis polegi tegelikult uudised. Sellest saab keeruline ja hirmutav aeg, mil peame sellises maailmas navigeerimist oskama. Loodetavasti tuleme toime. Inimesed on üsna kiired kohanejad, küllap suudame piisavalt kiiresti õppida. Aga see hall tsoon, kuhu me siseneme, saab olema üsna kõhe.
Milline näeb välja teie enda jälg sotsiaalmeedias?
J.A: Väike, ja järjest väiksemaks jäänud. Püüan Twitterit mitte vaadata. Mul on seal küll konto alles, aga ma ei postita sinna midagi. Vahel harva, kui on mõni uudislugu, mille puhul tahaks näha, mida inimesed räägivad, siis korra vaatan. Aga muidu mitte midagi. Olen ka Bluesky platvormil, aga ei pane sinna midagi isiklikku. See ei tundu olevat hea viis oma aega veeta.
«Päriluse» ajal lugesite uurimistööna palju sisukaid raamatuid. Mida te selle filmi jaoks uurisite?
J.A: Põhjalik, pikk ja uuriv Ameerika ajakirjandus sobib selle teema jaoks väga hästi. Kõigi nende inimeste kohta, sageli, on olemas raamatuid. Elon Muskist on paar head elulooraamatut. Peter Thieli (PayPali kaasasutaja) kohta on väga head pikad lood ajakirjanduses. Sam Altmani, Demis Hassabise ja teiste tehisintellekti pioneeride kohta on hea raamat pealkirjaga «Supremacy: AI, ChatGPT, and the Race That Will Change the World».
Ma lihtsalt lugesin nii palju kui suutsin. Mulle meeldib see osa protsessist. Siis püüad kõik loetu unustada ja jätta alles vaid selle tunde.
Ja erinevalt «Pärilusest», kus seda nii palju ei olnud, on selle maailma kohta väga palju taskuhäälinguid, näiteks Lex Fridmani «All-In» taskuhääling. Need tüübid salvestavad palju. Seega saad üsna lihtsalt kuulda selle maailma hääli, suures valikus. Kirjaniku jaoks, kes püüab häälestuda, on see tohutu eelis.
Kas see tähendab, et kavatsete edaspidi olla oma stsenaariumitele ise režissööriks?
J.A: Ei, sugugi mitte. Ma palusin Mark Mylodit, oma sõpra ja mitme «Päriluse» osa režissööri ka selle projekti juures (tegevprodutsendina) osaleda. Tahtsin kedagi, kelle poole saaksin vajadusel pöörduda. Mulle väga meeldib koostööd teha. Ma võin täiesti ette kujutada, et töötan tulevikus koos mõne teise režissööriga.
Osa põhjusest, miks seekord ise filmi lavastasin, oli selle väga tihe ajakava. Tundsin, et tean seda tooni, mida otsin. Ja mõtlesin: «Tead mis, see lõikab vahelt ära ühe väikese seletusringi, kui ma ise režissöör olen.» Aga mõnikord on väärtus just selles, et kaasad teisi hääli ja paned oma ideed nende mõtete ja tunnetega proovile.
Kui palju peaksime kartma neid võimalikke «tehnokraate», nagu nad su stsenaariumis end nimetavad?
J.A: Noh, nad ise kardavad! Musk ja Sam Altman… peaaegu kõik, kes alustavad tehisintellektiga, alustavad tundega: «See on hirmutav.» Nad on selles vallas, kus räägitakse «eksistentsiaalsest ohust tsivilisatsioonile ja inimkonnale». Ja nad mõtlevad: «Ma pean olema selles mängus, et aidata seda kontrollida.» Olen kindel, et mõned neist tunnetest on kindlasti alles nii Altmanil, Muskil, Hassabisel kui ka teistel juhtfiguuridel.
Aga samas märkad, et nad kipuvad leidma viise, kuidas seda rahaks pöörata. See kontrolli-ihalus, see on nagu poliitikaga, kihtide kaupa. Nad tahavad võimu osaliselt seetõttu, et usuvad, et nemad on õiged ja vastutustundlikud inimesed selle hoidmiseks, ja teised ei ole. Ka tehisintellekti võidujooksus usub igaüks, et kui tema jõuab esimesena kohale, siis tema kasutab seda võimu õiglasemalt või targemalt.
Aga kõige hirmutavam on see, et ülejäänud maailmal, miljarditel inimestel, pole mingit sõnaõigust selles, kellele see enneolematu võim usaldatakse! Kui sa sellele liiga palju mõtled, siis ei tule sul just rahulik ööuni.
Millise sõnumi võiksid inimesed teie soovil sellest filmist kaasa võtta?
J.A: Oh, ei mingit sõnumit! See ei ole minu ülesanne. Mul on tunded nende teemade ja inimeste kohta, aga ma ei kirjuta, ega suudakski kirjutada, mingit kindlat sõnumit silmas pidades. Mõned tegelased selles filmis teevad halbu asju. Aga arvan, et sa võid ikkagi mõista, miks nad neid teevad. Ja ehk isegi tunda neis mingil tasandil inimlikkust või nende suhtes kaastunnet. Või vähemalt arusaamist. Nii et… vastused võib kirjutada postkaardile. Mulle teeks rõõmu teada, mida keegi sellest kõigest arvab.