/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16911702t1h3aab.jpg)
- Sly Stone suri 82-aastaselt, tema pärand inspireerib jätkuvalt muusikamaailma.
- Karjääri hilisemaid aastaid kummitasid narkosõltuvus ja isiklikud probleemid.
- Sly Stone'i eluloofilm valmis koostöös Questlove'iga, kes jäädvustas muusiku karjääri.
Sly Stone, 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse üks mõjukamaid ja teedrajavamaid muusikuid, kes hägustas piire roki, funki, souli ja popmuusika vahel, suri esmaspäeval 82-aastaselt, vahendab Rolling Stone.
Perekonna teatel oli surma põhjuseks krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (COPD) koos mitmete muude pikaajaliste terviseprobleemidega.
«Sügava kurbusega anname teada meie armastatud isa, Sly Stone’i surmast,» seisis perekonna avalduses. «Sly lahkus rahulikult, teda ümbritsesid tema kolm last, parim sõber ja lähedased. Leiname küll tema lahkumist, ent tunneme lohutust teadmisest, et tema erakordne muusikaline pärand jääb veel kaua kõlama ja inspireerima.»
Perekond lisas, et Stone lõpetas hiljuti oma eluloofilmi stsenaariumi – projekti, mida nad loodavad tulevikus maailmaga jagada.
Oma karjääri kõrgpunktis, kui edetabelites domineerisid hittlood, nagu «Dance to the Music» ja «Everyday People», esindas Sly Stone oma ajastu optimistlikku vaimu. Tema kontserdid olid tõelised elamused, mis tõid kokku musta ja valge publiku, pakkudes nii muusikalist kui ühiskondlikku ühendust. Samas oli Stone’i geniaalsuse lahutamatuks osaks ka ettearvamatus, mis ajapikku viis tema karjääri allakäiguni, kui isiklikud deemonid hakkasid teda murdma.
Sly Stone sündis 1943. aastal Texases nime all Sylvester Stewart. Juba lapseeas musitseeris ta koos oma õdede-vendadega ansamblis The Stewart Four ning andis 1952. aastal välja esimese singli «On the Battlefield for My Lord». Hiljem kolis ta Californiasse, kus õppis ülikoolis ja sai kiiresti tuntuks San Francisco piirkonna muusikaringkondades.
Töö Autumn Records'i produtsendina tõi talle edu: tema käe all valmisid hittlood, nagu Bobby Freemani «C’mon and Swim» ja Grace Slicki eel-Jefferson Airplane’i bändi The Great Society lugu «Somebody to Love». Samuti oli ta populaarne raadio-DJ ja rääkis hiljem: «Raadios õppisin, mis mulle ei meeldi – näiteks see, et on olemas mustanahaliste raadio. Peaks olema lihtsalt raadio. Kõik peaksid olema osa kõigest.»
Sly & the Family Stone kujunes välja aastatel 1966–1967 ja oli omaette perekond: lisaks Slyle olid bändis tema õde Rose ja vend Freddie, samuti sugulased Greg Errico ja Jerry Martini ning bassist Larry Graham ja trompetist Cynthia Robinson. Nende läbilöögilugu «Dance to the Music» (1968) paistis silma sellega, et iga instrument ja vokaal sai loos oma hetke. Ansambel, kus mängisid koos eri rassist ja soost muusikud, oli tol ajal haruldus – tõeline unistus sellest, mida popmuusika suudab saavutada.
Järgnesid hittlood, nagu «Life», «Stand!», «Hot Fun in the Summertime» ja «Everyday People» – ühisuse ja lootuse hümnid, mis ei varjanud oma ajastu valu ja frustratsiooni, vaid kutsusid sellest üle saama. Ansambli meeldejääv esinemine Woodstockil 1969. aastal looga «I Want to Take You Higher» oli ajastu kõrgpunkt. Aastakümne lõpu lõpetas aga hitt «Thank You (Falettinme Be Mice Elf Agin)», mille rõõmsameelse funk'i varjus peitus terav ühiskonnakriitika.
Järgmiseks plaanitud album «The Incredible and Unpredictable Sly & the Family Stone» jäi ilmumata. 1971. aastal ilmunud «There’s a Riot Goin’ On» oli aga tema meistriteos – sünge ja katkendlik peegeldus purunenud kuuekümnendate unistusest. «See on nagu suhkur, mis aitab mõru ravimit alla neelata,» sõnas muusik Questlove 2024. aastal. «Igas loos peitub paranoiline, enesekriitiline sisu, aga muusika kõlab rõõmsalt.»
Bänd lagunes järgnevatel aastatel, kui Sly vajus sügavale narkosõltuvusse. 1974. aastal abiellus ta lauljatar Kathy Silvaga Madison Square Gardenis 20 000 inimese ees, kuid bänd lagunes peagi ja ka abielu ei kestnud. «Ta peksis mind, hoidis mind kinni ja sundis osalema kolmekates,» meenutas Silva hiljem. «Ma ei tahtnud sellist maailma – narkootikume ja veidrusi.»
Paar läks lahku 1976. aastal, nende poeg Sylvester Jr. jäi emaga. Stone’il sündis hiljem veel kaks last – Sylvette ja Novena Carmel.
1976. aastal ilmus «Heard Ya Missed Me, Well I’m Back» ja 1979. aastal «Back on the Right Track». 1982. aasta pooleliolev album «Ain’t But the One Way» jäi aga tema viimaseks uue originaalmaterjaliga albumiks. Kuigi kuuldused tema n-ö suurest tagasitulekuplaadist ringlevad siiani, jäi see ilmumata. Ta tegi koostööd George Clintoniga, andis hääle külalislugudele Bar-Kaysi ja Earth, Wind & Fire’i albumitel, ent suuremat edu enam ei tulnud.
Samas kasvas tema isiklikud probleemid: 1980ndatel arreteeriti ta korduvalt kokaiini omamise eest ning 1989. aastal veetis ta 14 kuud võõrutusravil. 1993. (Rock'n'Roll Hall of Fame’i liikmeks saamine) ja 2006. aastal (Grammyl auavaldus) ilmus ta vaid hetkeks avalikkuse ette – näiteks Grammydel kõndis ta lavale hiiglasliku blondi mohawk’iga ja kadus peagi.
/nginx/o/2025/06/10/16911705t1h9ec1.jpg)
2007. aastal rääkis ta Vanity Fairile, et tal on raamatukogutäis uut muusikat: 100 või 200 laulu. 2011. teatas New York Post, et Stone elab Los Angeleses matkaautos. Samal aastal ilmus album «I’m Back! Family & Friends», mis koosnes peamiselt tagasihoidlikest uusversioonidest tema vanadest hittidest.
2025. aasta veebruaris linastus Questlove’i dokumentaalfilm «Sly Lives! (The Burden of Black Genius)», mis heidab pilgu Stone’i karjäärile ja sisemaailmale. Märtsis kinnitas Questlove ajakirjale Rolling Stone, et Stone oli vaimselt paremas seisundis kui kunagi varem. «Me räägime iga nädal. Ta on tõeliselt elevil uue muusika pärast.»