:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16912901t1h10e1.jpg)
Tartu Kunstimaja teisel korrusel möllavad Pallase kaasprofessori Sirje Peterseni värvidest laetud tormid ja tungid. Mullu alustatud ja tänavu lõpetatud kuueosalise maaliseeria järgi sai nime ka 15. juunini avatud retrospektiiv.
Suurde saali siseneja näeb vastasseinas suuremõõtmelist, 12 meetri laiust ja kolme meetri kõrgust abstraktset õliteost, mille värvigamma üldmulje on ühtaegu võimas, tasakaalustatud ja hingestatud. «See teos on nagu elu essents. Minu jutustus lõputust teekonnast kõigi katsumuste, lootuste, üleelamiste ja rõõmuga. Meid mõjutavad ju teised inimesed, ümbritsev keskkond, maailm. Siin on õhk, vesi, tuli, maa… ja silmapiir, mis minu jaoks tähendab sündi ja surma,» selgitab Petersen.
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16912902t1h005d.jpg)
Ülemlaul värvile
Nende sõnadega võtab näituse kuraator Kadri Asmer kokku Peterseni arengu: «Maalikunstnikuna on tema looming tõeline ülemlaul värvile, mis on peamine väljendusvahend nii emotsionaalsete kihistuste kui ka jutustuste avamisel. Ükskõik, kas tegemist on puhtabstraktse või figuraalkompositsiooniga, värvi kaudu annab Petersen kätte meeleseisundi ja tundeskaala. Maalipindadele peidetud vihjed ja keha(d) annavad küll meile võimalikke märke, mille kaudu teose tähendusvälju enda jaoks üles leida, kuid värv jääb ikka kandvaks jõuks.»
Sirje Petersen (1959)
- Sünninimi Sirje Pannel; 2008. aastani Sirje Protsin
- Eesti maalikunstnik ja õppejõud
- Näitustel esinenud alates 1981. aastast, teinud üle 60 isikunäituse
- 1992. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige, Tartu Kunstnike Liidu liige, 1996. aastast Eesti Maalikunstnike Liidu liige
- Näitus «Tormid ja tungid» jääb Tartu Kunstimajas avatuks 15. juunini
Kunstnik lisab, et paratamatult on iga autor oma mõttes ja tunnetes «alasti», kuigi maalidel jääb see seisund tihti paksu värvikihi alla peitu või saab osaliselt maha kraabitud ja vahel korduvate katmistega üle maalitud. «Tuleb osata midagi ka saladuseks jätta ning siiski suuta välja öelda enda jaoks oluline, see, mis on mõttes, hingel, südamel,» ütleb Petersen. «Ma arvan, et kunstnik ei peaks tööprotsessis mõtlema sellele, mis tema tööst võidakse arvata. Olen alati rõõmus, kui vaataja leiab minu maalidelt oma nägemuse.»
Kunstimaja näitusesaalides on vaatajate ette toodud 23 Peterseni teost alates 1983. aastast kuni tänaseni. Tema kunstnikuks saamise ja olemise teekond algas pool sajandit tagasi, kui sihikindel neiu tegi kannapöörde ja aasta pärast keskkoolis käimist asus õppima Tartu kunstikooli. Mullu suvel näituse üle arutledes otsustasid kuraator Kadri Asmer ja kunstnik, et teevad väljapaneku ja sinna juurde väikese trükise.
Mõtestades kunsti ja loovust
«Päev-päevalt hakkas idee kasvama. Igal kohtumisel tuli meil uusi mõtteid. Kuna olen eelkõige kunstiajaloolane, oli mulle oluline vaadata Peterseni loomingut tervikuna. Põigata n-ö kõige algusesse ja vaadata, kuidas on ta käekiri ajas muutunud ja mis on talle läbivalt omane,» avab Asmer näituse tagamaid. «Viimaks tuli idee avada, mismoodi erinevate valdkondade esindajad mõtestavad kunsti, näiteks teatri- ja muusikainimesed, psühholoog või bioloog jne.»
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16912903t1h7cae.jpg)
Nüüd on näitusega kaasnevast mahukast kataloogist (mis on lausa monograafilise albumi mõõtu) väga huvitav lugeda ajuteadlase Jaan Aru vestlust loovusest ja loomingust Sirje Peterseniga, samuti psühholoog Aaro Toomela, kunstiajaloolase Mareli Reinholdi, teatrilavastaja Taago Tubina, dirigent Taavi Kulli, bioloog Lennart Lennuki, filosoofist tõlkija Mirjam Lepikulti ja kunstiajaloolase Johannes Saare esseid, mis ajendatud Peterseni maalidest.
Kataloogis on reprodutseeritud kunstniku 225 maali. Seega need, kes näitusele ei jõua, saavad sellest väga hea ülevaate Peterseni elust ja loomingust. Ideaalis võiks enne näitust vaadata, siis raamatut lugeda ja seejärel valgustatuna veel kord näitusel käia.
Kaotus ja uus eneseteostus
Pärast Tartu kunstikoolis nahadisaini eriala lõpetamist suunati toonase nimega Sirje Pannel tööle Tartu Riikliku Ülikooli raamatukokku. Kuna kunstnik armastas oma mõtteid väljendada värvi ja mängu kaudu, värvitoonide ja nüanssidega, kaldus ta armastama maalikunsti: «Toona ma ei mõelnud, et minust võiks saada maalikunstnik või edaspidi selle eriala õppejõud kõrgkoolis. Oli vaid suur huvi ja tahe maalida.»
Ja ta jätkas maaliga tegelemist ülikooli kunstikabinetis, mida sel ajal juhatas Andrus Kasemaa, kes suunas seltskonna loometegevust osavalt tavamõtlemisest välja murdma.
«Kõik oli lubatud ja midagi polnud keelatud: performance’id, kontseptuaalne kunst, sürrealism ja ekspressiivne abstraktsionism − vahet polnud, mis laadis sa ennast maksma paned, tähtis oli vaimsus, osalus, töötahe,» meenutab Petersen sealset nõukogude aja argipäevast tohutult erinevat õhustikku.
Näituse varasem osa keskendubki Peterseni 1980.–1990. aastatele, mis mõtteliselt koosneb kahest poolest: enne ja pärast 1992. aastal toimunud ateljeepõlengut. «Pärast seda oli vaimselt tühi tunne ja elu tundus väga ülekohtune. See oli mu elus raske ja mitmetähenduslik aeg. Mu enam kui 12 aasta looming põles tules ära, lisaks kõik töömaterjalid ja vahendid. Mingi osa elust lihtsalt kadus igavikku ega tule enam kunagi tagasi,» nendib kunstnik nukralt.
Õnneks on osa tema selle perioodi maale erakogudes ja valikut neist eksponeeritakse näitusel.
/nginx/o/2025/06/10/16912904t1hb7a5.jpg)
Kõik kaotanud maalikunstnik pidi sisuliselt alustama algusest ja sellest läbielamisest sai alguse tema varasemast ja hilisemast eristuv väga viljakas loomeperiood – sündisid sürreaalsuse ja kontseptuaalsusega eksperimenteerivad sarjad «Jalgratta leiutamine» ja «Silm-salailm».
Asmeri sõnul algab uuel aastatuhandel Peterseni loomingus järgmine uus peatükk, milles kerkib esile inimkeha, mille varasemad näited on «Heitlus» (2002) ja «Lend»(2003).
«Tema 2000. aastate loomingu üheks märksõnaks on vihjelisus. Oluline on aga mõista, et Peterseni maaliloomingu keskmes on alati inimene, isegi juhul, kui me äratuntavat inimfiguuri ei näe, näeme kunstnikku jutustamas lugusid, kuid samas jätab ta suure osa iseenda teada ja vaatajale avada, » arutleb kuraator. «Aastakümnete vältel hakkavad ta loomingus korduma samad elemendid – valge lina kui lootuse märk, punane niit õhukese piirina kaose ja korra vahel jmt –, millele on võimalik omistada erinevaid tähendusvälju. Oma teostega näitab kunstnik, kuidas kõik on meie ümber pidevas muutumises.»
Pühendumise võlu
Kunstipedagoogina alustas Petersen 1985. aastal Tartu lastekunstikoolis metoodik-pedagoogina, samuti on ta õpetanud Tartu kunstikoolis ja Euroakadeemias, kuid kõige kauem on ta töötanud kõrgemas kunstikoolis Pallas (endine Tartu Kõrgem Kunstikool) maaliõppejõuna, kus ta praegune ametinimetus on kaasprofessor. Seega on õpetamisest märkamatult saanud üks Peterseni keskseid tegevusi.
«Õpetamine ja õppimine on minu jaoks protsess, aktiivne ja teadlik tegevus, küsimuste esitamine, vastuste otsimine, aktiivne vaatamine-kuulamine-jälgimine ning järelduste tegemine,» mõtiskleb ta. «Ei ole õiget ega valet, eksimine ja eksperimenteerimine on alati õpetlikum kui õnnestumine ja kindla peale minemine.»
Asmer rõhutab, et 1980. aastate algusest, mil Petersen ilmus oma maalidega avalikkuse ette, on ta liikunud kindlalt oma sihil: «Ta ei ole läinud kaasa ajale omaste moevooludega ja ka 1990. aastate uuenduste taustal jäi kindlaks maalikunstile. Mina näen teda paindumatu kunstnikuna, kes on olnud iseotsija ja -leidja.»