/nginx/o/2025/06/10/16912906t1h225e.jpg)
Tiit Kusnets kirjutas 1996. aastal Postimehes Eesti ansambli Bizarre kassetti «Café de Flor» arvustades vaimustusega sellest, et jänkide funk soul brother Sly Stone’i sämplist saadi euroopalik-eestlaslik laul nimega «Paris».
«Lõpmata kelm. Pungil päikest, peeni odööre, täiesti autentset Pariisi linna trammikolinat ja õrnasti üheks sulavat kahesugust vokaali,» kiitis ta. See tuletas Kusnetsile meelde, et Stone oli üks esimesi popartiste, kes tarvitas tänapäevaste rütmikombainide eellast, mida nimetati trummimasinaks.
Esmaspäeval 82-aasta vanusena surnud Sly Stone’i muusika oli üks neist, mis määras järgmise põlvkonna muusikuid sämplerit mäest üles kandma. Ta oli nagu mingi analoog-digitaalmuundur, mis jaotas pideva sisendpinge üksteisele suure sagedusega järgnevateks pingeväärtusteks (ehk sämpliteks). Käima pandi tehnoteaduslik mutatsioon.
See ei tähenda, et Stone oleks soovinud sõna surma – ta võis plaatide ja esinemiste parematel hetkedel kõlada nagu jutlustaja. Ajakiri Rolling Stone paigutas ta 1970. aastal kaanele. Sly oli just oma saatebändi The Family abil saanud kuulsaks plaadiga «Stand!» (1969). Plaat asetus tegelikult küll ainult 13. kohale, aga singel «Everyday People» jõudis tippu, samuti uus laul «Everybody Is a Star».
Stone salvestas ABC saate «Music Scene» jaoks stuudiokontserti. Popurrii tuli lindilt, kuid juba esimese osa lõppedes hüüatas Stone: «Don’t call me nigger, whitey! Don’t call me whitey, nigger!» ABC oli terve päeva hinge kinni pidades oodanud, kas ta libistab sisse laulu «Don’t Call Me Nigger, Whitey», mis pole ainult mustade hoiatus valgetele.
Publik tahaks tantsida, kuid surub tundeid alla. Stone’ile see ei meeldinud. Stone’il oli suuremate kontsertide lepingutes punkt, et relvaga politsei on keelatud. «Meile meeldib, kui rahvas lavale tormab, isegi kui see varjab televisioonis kaamera,» ütles ta.
Järgmiseks ootas plaat «There’s a Riot Goin’ On» (1971). See jõudis Ameerikas esikohale, aga sealt edasi kulges kõik juba allamäge, süüdlaseks «inglitolm». Vahepeal, 1970. aasta lõpus ilmus Sly and the Family Stone’i edukaim plaat «Greatest Hits». «Everybody Is a Star» oli seal peal.
See-eest hakkas panustatut tagasi tilkuma: hiphopirühmitus Arrested Development tegi «Everyday People’i» tõlgitsusega 1992. aastal suureks, Suurbritannias murti koguni 2. kohale. Stone’i sämplitega valmisid Ice Cube’i «Wicked», Cypress Hilli «Insane in the Brain», Janet Jacksoni «Rhythm Nation» jpt. Primal Scream viis Briti esi-20 hulka «Everybody Is a Stari» dub’iliku versiooni «Star» (1997).
Kaks aastat tagasi ilmus Stone’i autobiograafia «Thank You (Falettinme Be Mice Elf Agin)». Stone oli keelega mängiv mees, selline sly, libe. Raamatule kirjutas eessõna musta muusika päästja Questlove. Tema ju organiseeris ka D’Angelo päästmist kümmekond aastat tagasi sortside küüsist. Annet tuleb aeg-ajalt tolmust puhastada.
Stone räägib raamatus, kuidas just oli 80. sünnipäev. Lapsed ja lapselapsed tulid külla. Stone mängis suupilli ja talle meenus miski, mida mänedžer ütles 1970. aastal: «Sly ei plaani vist küll elu teiste tegemiste kaudu kogeda. Tema tahab ise teha.» Mänedžer suri 2017. aastal. Stone noogutas, kui öeldi, et pole enam selliseid mehi nagu Bob Dylan. Noogutas, kui öeldi, et pole enam selliseid mehi nagu John Lennon. Kui öeldi, et pole enam selliseid mehi nagu Sly Stone, ei suutnud ta noogutada. Lihtsalt vangutas pead.
Stone’ilt küsiti, mis pealkirjaga laulu ta praegu kirjutaks. Stone arvas, et võiks olla «Change». «Ma pole veel seda laulu kirjutanud,» ütleb Stone raamatus endale. «Pole millestki kirjutada. Suurema osa ajast olen kodus. Kohad, milleni ei ulatu, sügelevad.»
«Jim Brown suri 2023. aasta mais. Tina Turner vähem kui nädal hiljem,» kirjutab Stone. «Vaatan üha rohkem Youtube’is gospelikoore ja nendega kaasnevaid palvuseid.»