Ära kutsu mind neegriks, kahvanägu!

Sly Stone’i karjääri iseloomustasid nii unistused kui ka nendes pettumine. Foto: Zumapress/Scanpix

Tiit Kusnets kirjutas 1996. aastal Postimehes Eesti ansambli Bizarre kassetti «Café de Flor» arvustades vaimustusega sellest, et jänkide funk soul brother Sly Stone’i sämplist saadi euroopalik-eestlaslik laul nimega «Paris».

«Lõpmata kelm. Pungil päikest, peeni odööre, täiesti autentset Pariisi linna trammikolinat ja õrnasti üheks sulavat kahesugust vokaali,» kiitis ta. See tuletas Kusnetsile meelde, et Stone oli üks esimesi popartiste, kes tarvitas tänapäevaste rütmikombainide eellast, mida nimetati trummimasinaks.

Esmaspäeval 82-aasta vanusena surnud Sly Stone’i muusika oli üks neist, mis määras järgmise põlvkonna muusikuid sämplerit mäest üles kandma. Ta oli nagu mingi analoog-digitaalmuundur, mis jaotas pideva sisendpinge üksteisele suure sagedusega järgnevateks pingeväärtusteks (ehk sämpliteks). Käima pandi tehnoteaduslik mutatsioon.