ARVUSTUS ⟩ Puud võivad olla nagu inimesed: Evelyn Grzinichi sissejuhatus urgu

Tugitoolisuuruste bakterite läbipaistvad kujutised ruumi välisvalgust lubamas. Foto: Kaimar Tauri Tamm

Kirjutasin kunagi ühest muusikust, kes mutile mikrofoni sappa sidus ja nii ta läks. Või noh, tegelikult pigem mitte, tegu oli minu interpretatsiooniga selle helindi sünniloost. Helind, mille võiks ehk microsound/glitch’i alla liigitada, kus microsound viitab näiteks kontaktmikrofoniga tehtud välilindistusele – helile, mida põhimõtteliselt võiks ka lihtsalt «urgitsemisena» kirjeldada.

Evelyn Grzinichi näituse helitaust pakub midagi sarnast, kuivõrd tema abikaasa John – kavalehte tsiteerides – on lindistanud puujuuri. Ja kui küsida, mida seal siis täpsemalt lindistada olema peaks, on vastus laias laastus juba antud: kohati mühisev ambient, kohati microsound/glitch, mis – nagu ma eeldan ja loodan – põhiliselt juurtel toimetavate sitikatega seostub, kuigi mine sa muidugi tea. Välilindistused need igatahes on, mis hilisemat töötlust (nt kiirendamist, võimendamist vms) või vähemalt toimetamist muidugi ei välista.

Mõeldes, kuidas sellist näitust üldse teha võiks, jõudsin järeldusele, et selleks on umbes kaks võimalust. Esimene, nimetagem seda esimese astme simulatsiooniks, looks galeriisse uru või ideaalis toimukski urus, koopas, kaevanduses, blindaažis vms – ühesõnaga maa all, kuid mitte varjendis või tänapäevases keldris, muld peab näha olema. Ja põhimõtteliselt sellest võib-olla isegi piisaks.