/nginx/o/2024/11/04/16464341t1hff8f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/11/16915143t1haee7.jpg)
Kirjutasin kunagi ühest muusikust, kes mutile mikrofoni sappa sidus ja nii ta läks. Või noh, tegelikult pigem mitte, tegu oli minu interpretatsiooniga selle helindi sünniloost. Helind, mille võiks ehk microsound/glitch’i alla liigitada, kus microsound viitab näiteks kontaktmikrofoniga tehtud välilindistusele – helile, mida põhimõtteliselt võiks ka lihtsalt «urgitsemisena» kirjeldada.
Evelyn Grzinichi näituse helitaust pakub midagi sarnast, kuivõrd tema abikaasa John – kavalehte tsiteerides – on lindistanud puujuuri. Ja kui küsida, mida seal siis täpsemalt lindistada olema peaks, on vastus laias laastus juba antud: kohati mühisev ambient, kohati microsound/glitch, mis – nagu ma eeldan ja loodan – põhiliselt juurtel toimetavate sitikatega seostub, kuigi mine sa muidugi tea. Välilindistused need igatahes on, mis hilisemat töötlust (nt kiirendamist, võimendamist vms) või vähemalt toimetamist muidugi ei välista.
NÄITUS
Evelyn Grzinichi «Urutsoon»
Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud 15. juunini
Mõeldes, kuidas sellist näitust üldse teha võiks, jõudsin järeldusele, et selleks on umbes kaks võimalust. Esimene, nimetagem seda esimese astme simulatsiooniks, looks galeriisse uru või ideaalis toimukski urus, koopas, kaevanduses, blindaažis vms – ühesõnaga maa all, kuid mitte varjendis või tänapäevases keldris, muld peab näha olema. Ja põhimõtteliselt sellest võib-olla isegi piisaks.
Teine, nimetagem seda teise astme simulatsiooniks, on esimesest vahendatum: seal üksnes kujutatakse mulda, juuri ja maa-alusust; lubatud on pildid, skulptuurid, videod, sobiv helitaust jne – ühesõnaga, nagu ikka.
Grzinichi näituse (täpsemalt installatsiooni) juurde naastes tahaks see justkui olla hübriid mõlemast. Galerii on vaatamata kergele stiliseeringule galerii, mitte koobas vms, seintel on puujuurte pildid, mitte juured ja muld, ja ka laest ripub alla mingi ettevaatlik juuresimulatsioon (paberimass, seemned koduaiast, linane nöör, puit). Samas kui tore, kui sealt päris juured ja muld külastajatele krae vahele sajaks. Kahjuks on aga (endiselt) tegu Kunstimaja monumentaalgaleriiga, kus midagi nii monumentaalselt vaevalt et korraldada saaks.
:format(webp)/nginx/o/2025/06/11/16915142t1h4e2b.jpg)
Kuigi mine sa tea. Jevgeni Zolotko näitusel «On aeg laed alla võtta» oli (küll vist üks teine) ruum täidetud kontseptuaalselt halli paberimassiga (tselluvill?), mis jättis pildi peal (ja pidi seda enam jätma laivis) väga monumentaalse mulje. Grzinichi näitusel katsid akent tumedad kiled (mis oli seal vist ka ainus kunstmaterjal, heli- ja valgustehnika muidugi välja arvatud), kust tugitoolisuuruste bakterite läbipaistvad kujutised seda oma kujuga rangelt reglementeerides ruumi välisvalgust lubasid; ei puudunud, nagu juba öeldud, ka kunstvalgus. Seda kõike oli (kuna tegu pidi ikkagi olema uruga) kokkuvõttes liiga palju. Samas paratamatu või nagu ütleb (millegipärast) luuletaja: mis sa hädaga ikka teed. Kui seinal on pilt, tuleb seda kuidagi ka valgustada – vastasel juhul ei pruugi olla selge, et see seal tõepoolest on. Samas, kas poleks mitte seegi suurepärane näitusekontseptsioon: galerii, mis on nii pime, et silm seintel lasuvaid maale vms vaevu seletab. Antud juhul, olgu selguse mõttes öeldud, oli siiski tegu puujuuri kujutavate suureformaadiliste söejoonistustega, mille kinnismõtteline keerukus neis kahes (st kinnismõttelisuse ja keerukuse) aspektis küll midagi soovida ei jätnud.
(Mainisin ennist tugitoolisuurust bakterit. Miks just tugitooli? Lugesin kunagi üht näidendi sünopsist vms, kus üks tegelastest, kui mu mälu mind ei peta, oli tugitoolisuurune bakter.)
Aga põhiasjast, mis on – nagu mulle tundub – see, et me oleme puudest täiesti valesti aru saanud. Nimelt pole mullas mitte nende juured, st – antropomorfsest vaatenurgast – jalad, vaid aju. Täpsemalt, juured ongi nende aju ja võrad jalad, millega nad päikselt – ja ka vihmalt, mis (vanast harjumusest) ikka ülevalt alla sajab – energiat jms ammutavad.
Kogu mõttetegevus, suhtlus ja presentatsioon (võimalik, et ka mingi puude «kaasaegne kunst» jne) käib aga maa all, kus nad juurte abil samamoodi nagu meie maa peal silmade, kõrvade, oma käte, aju ja kunsti abil ringi kompavad ja toimetavad. Pahupidist paralleeli edasi arendades võib märgata, kuidas puud hingavad mulda samamoodi nagu meie õhku, st võime neist mõelda kui peadpidi maasse torgatud inimestest, nende pahupidisest tsivilisatsioonist jne, millest muu hulgas ka see näitus meile teatud tänuväärset aimu annab.