/nginx/o/2022/10/15/14900021t1h7124.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/19/16936474t1h73bc.jpg)
Millest koosneb hea kirjapandud luule? Laias laastus üldistatult kahest poolest: maailma tajumise isikupärasest viisist ja oskusest oma taju niisama ainuomasel viisil sõnades väljendada.
Kuna me kõik inimolenditena tajume ja mõtestame maailma omal viisil, on luule meile kõigile omane kujundliku ja seetõttu alati mingis mõttes ebatäpse keele läbi.
Poeetiline eneseväljendus vajab aga tehnilist tuge ja see on suuresti õpitav, kui teha endale selgeks kanoonilised riimi- ja rütmiskeemid, värsimõõdud, metafoorika, ning kasutada kogu seda skolastilist arsenali teadlikult. Tulemuseks võib olla hea luule, aga see võib olla ka lihtlabane tehniline trikitamine, millega lugeja ära petta. Ehk siis midagi sellist, mille kohta Aleksander Suuman on öelnud: kirjandusteadlase luuletus on kehtetu.
Andres Vanapa tehnilisest trikitamisest ei hoolinud. Ta ilmselt küll tundis, kuid ignoreeris teadlikult kanoonilist poeetikat.
Sõbrad ja järgijad
Ta oli üldse üks isemoodi mees – looja vastuolulise retseptsiooni ja tõsieluliste legendidega, mille usutavust õhutas takka sõber Enn Vetemaa. Loetagu tema mälestustest lõike Vanapa kohta – omamoodi triksterid, kavalalt toimetulijad nõukogude ahastes oludes olid nad mõlemad, aga Vetemaa lõi oma proosaga kohe läbi. Vanapal võttis läbilöök aega – ega ta küünarnukkidega tõugeldes Parnassile trüginudki.
Andres Vanapa
- Viktor Mellov (2. aprill 1924 – 25. oktoober 2004 Tallinnas)
- Pseudonüüm Andres Vanapa tuleb isa eesnimest ning hüüdnime Vanapagan esimesest kolmest silbist.
- Luuletaja, novellist ja romaanikirjanik, kirjanike liidu liige.
- Õppis Tallinna juriidilises instituudis.
- Töötas Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ajalooõpetajana ning EKP Keskkomitee ühiskondlik-poliitilise ajakirja Küsimused ja Vastused ajakirjanikuna koos Andres Ehini, Henn-Kaarel Hellati, Teet Kallase, Tõnu Kõivu ja teistega.
- Kirglik maletaja, kes unistas ooperilaulja karjäärist, lemmikluuletaja Federico García Lorca.
- Luulekogud «Pihlakaviin» (1974), «Sisukord» (1980), «Koer ja kastekann» (1990), «Grammofon» (1996), «Päti vile» (2003), «Andres Vanapa tuleb tagasi» (2011), «Riimiga ja ilma. Andres Vanapa luulet» (2025).
- Novellide ja lühijuttude kogud «Vale sadama jutud» (1978), «Ma olen väga ilus» (1988), «Surnutele on ladu avatud» (1992), «Vanapagana tosin» (1998), «Vanapagana teine tosin» (2002).
- Romaanid «Taevatalu» (1984) ja «Riiulid» (1994).
- Lastejutud «Kivilõhkujad» (1981) ja «Meie kamp, koerast rääkimata» (1999).
- August Mälgu ja kaks Friedebert Tuglase nimelist novelliauhinda.
Väga kõnekas on ühe meie parima luuletundja Mart Velskri lause 2001 ilmunud «Eesti kirjandusloos». «Hoolimata enesetaandusest pole Vanapa looming laiemast tähelepanust pääsenud.» Ja see on peaaegu kõik, mida öelda.
Aga Velsker on näinud Vanapat ka nooremate luuletajate inspireerijana, mis võiks kinnitada T. S. Elioti arutlust traditsioonist ja individuaalsest talendist – et mingid luuleuuendused saavad mõjujõu alles järgijate loomingus. Nende hulgas on Kivisildnik, fs, Jürgen Rooste, sõnakatest proosameestest Urmas Vadi.
Et Vanapa pole kaanonisse kippunud, siis meenub mulle seegi, kuidas kunagi 1980. aastate lõpul Hando Runnel avalikus poleemikas tõrkus Karl Muru käe kõrval igaviku väravatest sisse marssimast.
Pätt ja aristokraat
Vanapa luuletusi on peetud ühtaegu avangardistlikeks ja rahvalikeks. Kui Vanapa ühe varajase proosakatsetuse kohta öelnud tollane Loomingu peatoimetaja Paul Kuusberg, et Vanapa kirjutab pättidest ja on ise ka nagu pätt, ja jätnud tema auhinna saanud novelli ajakirjas avaldamata, siis hea sõber Andres Ehin on Vanapat nimetanud aristokraadiks.
Pätt vahest küll selles mõttes, et kuulus parteisse, aga käitus ja kirjutas kuidagi liiga isemoodi, sobimatult ja tõrksalt ega astunud progressiivse üldsusega ühte sammu.
Vanapast kui aristokraadist kirjutab Ehin aga minu meelest ühe tema parima teose, romaani «Riiulid» arvustuses. Sellest on meelde jäänud väide, et Vanapa ei tule liiga kergelt lugejale vastu, ei täida kohe tema ootusi, eelistades jääda pigem elitaarseks. Sugulashing luules, eespool mitte asjata mainitud Aleksander Suuman, seda aga just tegi, olles seetõttu ka tunnustatum, silmatorkavalt puänteeritum ja arusaadavam. Vanapa tõrkus ka siin.
Vanapa oli sõja ajal põgenemas üle Soome Rootsi, aga sakslased võtsid ta rajalt maha ja pistsid Tallinnas vanglasse. See päästis ta omakorda punaste repressioonidest. Aga kui tal õnnestunuks Rootsi jõuda, võinuks ta seal leida sugulashinge Arno Vihalemmas.
Vanapa poja koostatud ja Tiina Kuuse illustratsioonidega varustatud esinduslik kogumik «Riimiga ja ilma. Andres Vanapa luulet» ei ole kuigivõrd akadeemiline ega aita kaasa Vanapa kanoniseerimisele. Isikupärase looja õnneks ja tema legendi elus püsimiseks.
RAAMAT
/nginx/o/2025/06/19/16936475t1h4cdc.jpg)
«Riimiga ja ilma. Andres Vanapa luulet»
Koostanud Elia Mell
Ilmamaa, 2025
316 lk