/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2025/06/19/16935428t1ha299.png)
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi – seda lauluks saanud Hando Runneli luuletust teavad kõik eestlased. Millise «Jaanipäeva» oleks kirjutanud teised tuntud Eesti kirjanikud? Vahendab Juurikas.
Sõnajalad on õites. Kolm metsavenda istuvad rabas.
«Aastas kord see õhtu ette tuleb,» ütleb Peeter ja sügab kukalt, kuhu on kinni jäänud männiokkad ja vastamata küsimused.
«Igal pool saab muserdatud hein,» noogutab Arno.
Ilmar üritab suitsu süüdata. Niiske pabeross ei võta tuld.
Mehed kuulavad, kuidas rohi kasvab.
Ja äkki tuleb kõik meelde.
Tulevad meelde sinelid, mis haisevad mahorka, vodka ja hapukapsaste järele ning ootavad Tallinnas Pagari tänaval. Tulevad meelde rahvakomissar Boris Kummi sõnad, millega kolm NKVD-last bandiite jahtima saadeti.
«Me pole metsavennad. Me oleme NKVD-lased,» ütleb Arno vaikselt.
«Jah. Me oleme NKVD-lased. See on meie rääkimata lugu,» ütleb Ilmar ja vaatab sõnajalaõisi. Sõnajalad õitsevad, sest seltsimees Stalin käskis nii. Käskis kasvada, käskis õitseda, kuldtärniga sõjameest sa püüda ei saa.
Jääb ainult see: jaaniöö, sõnajalad ja kastehein, mis kasvab kõrgeks nagu süü.