/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2025/06/19/16935427t1h7c2e.png)
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi – seda lauluks saanud Hando Runneli luuletust teavad kõik eestlased. Millise «Jaanipäeva» oleks kirjutanud teised tuntud Eesti kirjanikud? Vahendab Juurikas.
Seda suve mäletatakse kahes toonis: valges ja tolmuses. Valge oli särk, mille isa mulle andis, kui ütles, et nüüd võib vabalt laulda. Tolmune oli kõik muu. Mõis, mille pööningul me elasime, oli tolmune. Õhk, mis lõhnas nagu hiirekaka, oli tolmune. Isegi mu keha oli tolmune – mitte väljast, vaid seest.
Hommikul ärkasin ja mu rinnus oli valu. Mitte selline, et sureks. Selline, et elaks… teistmoodi. Ma ei teadnud, kas see tuleb laulmisest või sellest, et olin unes näinud Endrit. Endrit, kes mängis flööti ja vaatas mind nii.
Pööningul, kus hoiti mõisaproua portselani, panin selga ema laia seeliku. Lihtsalt prooviks. Kangas oli jahe, ma tahtsin näha, kas see teeb mu jalad kergemaks. Ja see tegi. Jalad tahtsid tantsida. Mitte nagu rahvatantsus, vaid nagu… elus.
«Mis sa teed?» küsis Endri, kes tuli trepist üles nagu kevadine hirm.
«Sa oled ilus,» ütles ta.
«Ma olen poiss,» vastasin ma, nagu oleks see fakt entsüklopeediast.
«Ma tean. Aga võib-olla oled sa midagi muud ka.»
Õhtul kogunes rahvas mõisaparki ja kõlaritest tuli «Eestlane olen ja eestlaseks jään». Seisin seal ema seelikus ja isa särgis. Keegi ei öelnud midagi. Mõned vaatasid. Mõni nuttis. Võib-olla mitte minu pärast. Võib-olla Eesti pärast. Võib-olla sellepärast, et olime nii kaua olnud okupeeritud.