:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2025/06/22/16945336t1h8177.jpg)
- Progeroki ja metal´i ühendamine on Dream Theateri suurim panus muusikasse.
- Uus album «Parasomnia» käsitleb unehäireid ja pakub filmilikku ning unustamatut kuulamiskogemust.
- See, et Mike Portnoy on pärast 15 aastat ansamblis tagasi, teeb Petrucci sõnul tuuri erilisemaks.
Dream Theater on üks neid bände, mida oodati Eestisse aastaid, et mitte öelda aastakümneid. Paari aasta eest esinesid nad viimaks Eestis, kuid nüüd on suur sümpaatia nad tagasi Maarjamaale toonud ning bändi on võimalik taas Tallinnas näha juba tuleval nädalavahetusel.
Nimelt astub 27. juunil Dream Theater üles Unibet Arenal, kus toimub esimest korda Tallinn Rock Festival. Lisaks Dream Theaterile näeb kahel päeval veel selliseid bände nagu Kreator, Powerwolf, Lacuna Coil, Dragonforce, Clawfinger ja paljud teised.
Vestlesime sel puhul Dream Theateri kitarrist John Petrucciga. Meie vestlus toimus ligikaudu kuu enne nende Tallinna kontserti.
Tallinn Rock Festival
27. ja 28. juunil Unibet Arenal ja selle lähiümbruses
Uus album «Parasomnia», mis ilmus selle aasta veebruaris, on John Petrucci sõnul mitmel põhjusel väga eriline.
«Esiteks on see esimene plaat pärast albumit «Black Clouds and Silver Linings», kus Mike Portnoy on taas bändis. See teeb selle meie jaoks mitmel moel tähendusrikkaks,» selgitab Petrucci. «Teiseks on albumil üks läbiv teema – selleks on albumi pealkiri «Parasomnia». Iga lugu käsitleb erinevaid unehäireid, nagu unes kõndimine, unehalvatus ja öised hirmuunenäod. Sellest kujunes lõpuks välja kontseptuaalne album, kus erinevad muusikalised teemad ja motiivid on omavahel seotud, luues tervikliku kuulamiskogemuse.»
«Albumi algus loob juba kindla meeleolu – keegi tuleb koju, valmistub magamaminekuks, heidab voodisse ja libiseb tasapisi unemaailma. Selliseid väikeseid lihvitud hetki leidub plaadil mitmeid. Tegemist on kui filmiga – kuulaja sukeldub algusest lõpuni teekonda, tunnetesse, karakteritesse. Me tahame, et inimesed kogeksid seda muusikat ja neis ärkaksid tunded, mida parasomniaga seotud seisundid võivad esile kutsuda – muidugi mitte õudusunenägusid, aga emotsionaalselt rikastavat kuulamiskogemust,» kirjeldab muusik albumit.
Petrucci sõnul oli albumi pealkiri olemas kaugelt enne, kui bänd muusika kirjutamist alustas. «See mõte oli mul olnud juba aastaid, kuna see sobib ideaalselt Dream Theateri nime ja olemusega – unenäod, teater, uni, teadvuse häired. Pealkiri andis aluse, millele kogu loominguline protsess tugines: kõigepealt kirjutasime muusika, siis sõnad, kõik toetudes sellele unehäirete kontseptsioonile,» lisab Petrucci.
Ta lisab: «Loomise protsessis arenes kontseptsioon ajapikku selgemaks ja terviklikumaks. Tavaliselt kirjutamegi muusika enne ja alles siis tulevad sõnad. See lähenemine on jäänud samaks ka sellel albumil.»
«Kui vaadata plaadikujundust, mille autor on Hugh Syme, siis see on üsna häiriv – sobib hästi albumi teemaga. Kuulates muusikat ja vaadates kujundust, võib tõepoolest tunda, nagu oleks sisenenud kummalisse unenäomaailma,» arvab Petrucci ise. «Meie eesmärk oligi luua maailm, kuhu kuulaja saab täielikult sisse elada – just nagu filmielamus. See on meie muusika tegemise viis: viia kuulaja emotsionaalsele rännakule.»
Ehkki Dream Theater on bändina tegutsenud juba 40 aastat, ei ole Petrucci sõnul elevus bändi tegemise suhtes veel kuhugi kadunud, pigem on iga uus album veelgi põnevam. «Iga kord, kui me stuudiosse läheme, oleme endiselt elevil ja loome entusiasmi ning armastusega. See plaat oli meile midagi täiesti uut ja ainulaadset. Stuudios töötamine koos tühja lehe ja uute ideedega on alati midagi, mida ootame põnevusega,» sõnas Petrucci.
Kuid see poleks Petrucci sõnul võimalik, kui Dream Theateril ei oleks sedavõrd toetavaid fänne, kes neile ka pärast kõiki neid aastaid truuks on jäänud.
«Meie fännid üle kogu maailma on uskumatult lojaalsed ja avatud uuele loomingule. Mitte kõik bändid ei saa öelda, et uued albumid tekitavad samasugust elevust nagu vanad hitid – aga meie publik ootab alati huviga uut muusikat. Eriti nüüd, kui Mike on pärast 14 aastat tagasi bändis – see muudab «Parasomnia» albumi veelgi erilisemaks,» leiab Petrucci.
/nginx/o/2023/02/01/15113688t1h248e.jpg)
Seda, kuidas Dream Theater juba 40 aastat tegutsenud on, ei pea Petrucci mitte imeks, vaid raske töö viljaks. «Muusikuna karjääri teha ei ole lihtne – see nõuab palju tööd ja pühendumist. Seetõttu oleme tänulikud iga võimaluse eest lavale astuda,» sõnas muusik.
«Meile meeldib esineda uutes kohtades, sealhulgas riikides, kus me varem pole käinud. Meid on võetud soojalt vastu kõikjal maailmas ja see on uskumatu tunne. Mina isiklikult naudin kitarrimängijana eriti just live-esinemisi – see on tõeliselt lõbus ja rahuldust pakkuv,» lausus muusik. «Samas on veel kohti, kus me pole üldse mänginud – näiteks Aafrika mandril: Marokos, Egiptuses, Lõuna-Aafrikas jne. Loodame, et tulevikus avaneb meil võimalus sealgi esineda.»
Petrucci sõnul on mõned riigid, kus bänd on esinemisvõimalust oodanud kaua, aga kui nad ükskord kohale jõuavad, kutsub publik neid ikka ja jälle tagasi. Petrucci sõnul on see tohutu fännide tunnustus.
Kui küsin Petruccilt, mida ta peab Dream Theateri suurimaks panuseks muusikasse, usub Petrucci, et see on just nimelt nende progressiivse roki ja metal-muusika ühendamise viis. Praegu on see üpriski enesestmõistetav, kuid 1989. aastal oli see midagi uskumatut ja ainulaadset, sest keegi teine polnud seda varem teinud.
«Kui alustasime, olime veel üsna noored – umbes 18-aastased, õppisime Berklee Muusikakolledžis Bostonis. Meid mõjutasid tugevalt Suurbritannia progerokibändid nagu Yes, Pink Floyd ja Genesis. Samas olime suured Rushi fännid ning ka tõelised metalhead’’id: kuulasime Iron Maidenit, Judas Priesti, Black Sabbathit ja Ozzy Osbourne’i. Meie suurim panus muusikasse ongi ilmselt see, et ühendasime progressiivse roki ja metal’i – midagi, mida 1989. aastal väga ei tehtud,» kirjeldab Petrucci.
«Tänapäeval on progressiivne metal üsna levinud, aga tol ajal polnud sellel žanril palju esindajaid – ehk ainult meie sõbrad Fates Warning ja varane Queensrÿche,» lisab ta. «Ühendkuningriigi muusikal oli väga suur mõju meie stiilile. Muidugi oli ka Ameerikas häid bände, aga briti bändide kõlapilt ja stiil olid meile eriti kõnekad.»
Kuna uus album alles äsja ilmus, siis uuele muusikale Dream Theater Petrucci sõnul praegu ei mõtle. «Meid ootab ees suur tuuritamine. Suvel mängime Euroopas festivalidel ja teeme soolokontserte, sügisel keskendume «Parasomnia« tuurile USAs, seejärel suundume Aasiasse ja Lõuna-Ameerikasse. Tuur jätkub pikalt,» kinnitab kitarrist.
«Ideid võib küll ka tuuril tulla – vahel sünnivad need soundcheck'ide ajal, vahel hotelli toas kitarri mängides. Kui tekib hea mõte, salvestan selle kohe. Loomingulisus ei kao kunagi, ka tuuril olles. Aga päriselt uut plaati hakkame kirjutama alles siis, kui koguneme stuudiosse ja otsustame, et nüüd on aeg,» selgitab Petrucci ansambli protsessi.
«Me loome alati kõik koos stuudios, see on suur osa meie muusikalisest identiteedist. Mina kitarristina kirjutan pidevalt riffe, harmooniaid ja ideid, mida teistele jagada. Aga plaadi tegelik valmimine sünnib koostöös – see annabki meie muusikale selle erilise tunnetuse,» sõnab Petrucci. «Kuigi kogu protsess võtab aega, siis kirjutamine ise ei pruugi olla pikk. Enim aega kulub salvestamisele, esituste lihvimisele ja produktsioonile. Ma ise olen ka produtsent, nii et see on suur töö – aga see on ka töö, mida ma üle kõige armastan.»
/nginx/o/2023/02/01/15113678t1hb254.jpg)
Dream Theater
1985. aastal Bostonis asutatud Ameerika progressiivse metal'i ansambel
2018. aastaks oli Dream Theater müünud üle maailma enam kui 12 miljonit albumit.
Dream Theater on saanud kolm Grammy auhinna nominatsiooni, millest ühe võitsid 2022. aastal.
Koos Queensrÿche’i ja Fates Warninguga peetakse neid progressiivse metal’i suureks kolmikuks, kes on olnud olulised nimed stiili arendamisel ja populariseerimisel.
Ansambel on oma karjääri jooksul avaldanud 16 stuudioalbumit. Nende viiendat albumit «Metropolis Pt. 2: Scenes from a Memory» peetakse ajakirja Guitar World järgi üheks parimaks kitarrialbumiks läbi aegade ning üheks parimaks kontseptsioonialbumiks läbi aegade.
Ansamblisse kuuluvad The band comprises John Petrucci, John Myung, Mike Portnoy, James LaBrie ja Jordan Rudess.