Pole vist ühtki ajalehte, raadio- ega telekanalit, Kesknädal ehk välja arvata, kes poleks lõppeval nädalal intervjueerinud Toomas Hussarit. Tema komöödia «Seenelkäik», kus poliitik Aadu Kägu koos abikaasa Viivi ja küüti palunud rokkar Zäkiga seenele läheb ja ära eksib, on osutunud piisavalt külgetõmbavaks, et kuulata ikka ja jälle autori sõnavõtte «ühe poliitiku mehistumise loost».
Sõitke seenele!
50-aastasele Hussarile endale on kõik see, mis praegu toimub, tõenäoliselt tema senise loomingulise elu tähetund.
Lavakunstikoolist välja visatud vana teatriavangardist, kelle absurdiküllased, vahel ka publiku närvidega mängivad lavastused – ükskord ei ilmunud kedagi püünelegi – tuulutasid 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul Eesti teatripilti, pole leidnud just kuigi palju avalikku tähelepanu, ehkki ta on meid kõiki silmitsenud koguni ühe suure Eesti panga reklaamplakatitelt.
Nüüd järsku on kõik teisiti. Hussargi on vist muutunud. Ütleb ise, et seda radikaali, kes 20 aastat tagasi publikut trikitas, ei ole enam, kuigi koerust armastab ta vahel ikka teha. Enam polevat ka põhjust teatri piire kombata.
Olulisem on sõnum, selle sisukus. Äsja saabus ta nimekalt Toronto filmifestivalilt, kuhu eesti linateoseid satub õige harva, juulis jalutas aga üle Karlovy Vary punase vaiba. Ühe eesti komöödia kohta, mida ikka on kimbutanud huumori lokaalsus, pole see sugugi paha.
Veel enam. Karlovy Varys näiteks püsis «Seenelkäik» tükk aega koguni publiku lemmikfilmide esikümnes, jäädes sealt lõpuks vaid napilt välja, kohalviibinud Postimehe korrespondent võis aga raporteerida, et «Seenelkäigu» seansil olnud isegi imelik istuda – ons see siis tõesti meie enda komöödia, mille üle tšehhi publik seal naerda rõkkab!?
Kümmekond aastat tagasi saatis Hussar metsa, ühte tühja metsatallu Jürgensonid – kuus prominenti pidid seal miinimumpalgaga hakkama saama.
Sündis populaarne pilaseriaal, tõsielusõu, mida siiani meenutatakse – erinevalt teistest omasugustest. Nüüd saadab Hussar metsa Aadu Kägu, et me saaksime naerda iseenda üle. Just – iseenda! Ja tunda end ebamugavalt, ehk piinlikultki.
«Elulisi otsuseid ei tee inimesed loogiliselt, vaid intuitiivselt. Kedagi ei huvita, mis on tõde ja mis vale, keegi ei jõua seda analüüsida,» umbes nii ütleb PR-spetsialist Villu Koobalt selles filmis. Siin peitub iva. Koguni ehk võti. Teist nii tabavat ühiskonna diagnoosi ei meenugi kui «Seenelkäik».
Kahjuks on välja müüdud Rakvere teatris mõni nädal tagasi esietendunud lavastus «Uurimise all», mis on samuti Hussari tehtud. Need, kes on näinud, ütlevad, et seegi on väga hea.
Soomlased esitasid äsja Oscarile «Puhastuse», meie võiksime nüüd vastata «Seenelkäiguga» – ainuüksi selline kõrvutus kõneleks oi kui paljust.